Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus on põhjendanud, et niinimetatud rohepööre võimestab Eesti andekaid inimesi, hoiab keskkonda ja annab parema elukvaliteedi. Esimesel pilgul tundub tõesti, et pakutud rohepööre on igati üllas ja õige. Uued töökohad ning investeeringud toovad Ida-Virumaale 340 miljonit eurot.
Tegelikult on selline globaalne ümberkujundus, millega tahetakse sekkuda Ida-Virumaa ajalooliselt välja kujunenud tegevusse ja arengusse, kuritahtlik nii Eesti majanduse kui selles sektoris osalevate inimeste suhtes. Kõigepealt, mis saab selle sektori töötajatest? Asjaolu, et eurorahadest eraldatakse uute töökohtade loomiseks suur hulk raha, ei ole piisav argument. Mis nendest inimestest edasi saab? Kõigist kaevuritest ei saa IT-spetsialiste ega ka neurokirurge. Seega saadud eurorahad ei hoia ära Ida-Virumaal tulevikus terendavat sotsiaalset katastroofi, sest valitsusel puudub sellekohane plaan. Inimesed jäetakse rohepöörde sildi all oma muredega üksi.
Teiseks lõigatakse läbi ajalooliselt välja kujunenud kaevurite dünastia töökogemused ehk sisuliselt kaob ajalukku sellekohane töökogemus ja oskusteave Eestis, mida me tegelikult nii hädasti iseendale vajame. Reformierakonna minister ei andnud ka minu küsimusele täna, mis saab meie maavaradest ja kes neid hiljem kaevandama hakkab, praktiliselt mitte mingisugust vastust. Meil endil selleks võimekus puudub. Tuli mingisugune arusaamatu jutt sellest, et need, kes seda suudavad ja oskavad teha. Teen ühe võrdlusnäite. Kõik me teame lugusid endisaegsetest maadeavastajatest, kes sõitsid mööda merd ja avastasid mingi saare ja läksid maa peale, kohtusid pärismaalastega ja eks ikka toimus väike kaubavahetus ja kõik läks nagu tavaliselt. Meremehed tulid maale, laotusid laiali oma kauba: peeglid sitsitükid ja muu ilu. Kauplemine algas, vastu saadi pärleid, karusnahku, kulda. Sedasi tehti äri.
Nüüd aga hüpe tänapäeva. Mis on meie rikkused? Võtsin huvi pärast lahti kõigile kättesaadavad andmed selle kohta, mis on võimalik leida Eesti maavarade osas. Tuntumad nendest kahtlemata on põlevkivi ja fosforiit. Potentsiaalseteks Eesti tuleviku maavaradeks on graptoliitargiliit, mille varud on hiiglaslikud, hinnanguliselt ligi 60 miljardit tonni. Suurem osa sellest lasub kaevandamiseks kättesaadavas sügavuses, avanedes paekalda järsaku jalamil üsna madalal. Praegu just käivadki teadustööd selle maavara kasutuselevõtuks tänu temas sisalduvatele metallidele. Huvipakkuvad on eeskätt eeskätt uraan, tsink, molübdeen, vanaadium ja nikkel. Aga kas te teadsite, et Eesti graptoliitargiliit sisaldab uraani? Selle arvutuslik kogus on 5,67 miljonit tonni. Lisaks sisaldab see veel 16,53 miljonit tonni tsinki ja 12,76 miljonit tonni molübdeeni.
Edasi, rauamaak. Eesti tuntuim rauamaagi leiukoht on kõigile teada Jõhvi oma magneetilise anomaaliaga Ida-Virumaal. Tõsi, rauamaagi hind on praegu maailmaturul väike, aga seda tüüpi raudoksiidiga kaasnevad tavaliselt ka polümetallid nagu tsink, plii, nikkel või vask. Aga need on juba suure väärtusega. Jõhvis leiduvas rauamaagis võib polümetallide sisaldava maagi hulk olla miljoneid tonni. Samuti on teadlased väitnud seda, et meie maapõues leidub arvatavasti ka kulda, molübdeeni, plaatina, vanaadium ja strontsiumi. Teadaolevalt on Põhja-Eesti maapõues ka maagaasi ja selle hind kõige hind on 340 miljonit eurot.
Tahaksin kasutada Reformierakonna stamplauset. Tule taevas appi! Sest kuna meil ei ole enam kaevureid, kes seda tööd oskaksid ja suudaksid teha, hakkavad meie loodusvarasid kui rahvuslikku rikkust ilmselgelt kaevandama võõrad. Ilmselgelt välismaised tööstusriigid. Sest me oleme vabatahtlikult loobunud oma kaevandamise võimekusest. Ja mis on tulemus? Tulemus on see, et me maandume oma rahvusliku rikkusega, mis võiks hoopis meie majandust arendada ja teenida, sisuliselt Aafrika riikidega samale tasemele, kus sealseid maavarasid kaevandavad ja saavad kasumit arenenud tööstusriigid või võõrad kompaniid.
Seega julgen tõsikindlalt väita, et rohepööre on Eesti jaoks kuritahtlik ja läbimõtlematu kavatsus, mis ei ole Eesti huvides. Ilmselgelt on käsuliin tulnud kuskilt Euroopast ja rohepöördega pole siin mingit pistmist. Meie rahvuslikku rikkust ei tohi vahetada peeglite ja sitsitükkide vastu.
Kalle Grünthal
Riigikogu liige (EKRE)