Eestis on võõrpresidendiralli kestnud juba kümme aastat. Mälestused päris oma riigist on seljataga. Sellest unistaminegi tundub häbiväärselt äärmuslik. Globaalne hakklihamasin on joonud tühjaks elu allikad. Paheline rööprapsimine eostusest kuhtumiseni ühes väikeses rahvusriigis on tuima arveametniku ekselitabelis muidugimõista täiesti mõttetu ressursi raiskamine “majanduskasvu pidurdumise tendentsi peatamise protsessi paradigmas”. Börsispekulandi jaoks oleme vaid digibait hinnaskaalal, prokuröri arvates aga peaksime kõik juba ammu istuma karistusregistris.
Mõeldes vees rabelevatele kaladele, vabalt lõikamas laineid, haarame õhku, sihime end legendi poole ja suunas – ees põleb ergas lamp Eesti Rahva Muuseum.
Linnud mere kohal hoiduvad munemast, hirv ojal jätab joomise, rohi kraavikaldal keerab kolletudes end ise plotskiks. Soolane, madal, adrust lehkav vesi ümberringi – Meri, Kaljurand, Kallas, Kaljulaid…
Oli meil tõesti vaja kõiki neid kannatusi ja valesid rahareformist kuni ärastamiseni, “Estonia” hukust haldusreformini, et melanhoolselt hääbuda parteibroilerite võimuvertikaali põlistamise haudejaamas? Kas sügisvihma ürgmuusika kaitseb meid omamaise kultuuri kaotuse eest, mis Juri Lotmani definitsiooni kohaselt on ju “asjalike inimeste jaoks täiesti tarbetu asi”.
Kui põhjaranniku plazade ja ülimarketite klaasist ja betoonist punkrid täituvad kord maltsa ja rohelust näksivate kitsedega ning liftikambris elavad kajakad, siis lõunasse, lätete poole pagev sundeestlane hingab saja kilomeetri kaugusel tornidest, Koigi mõisa juures, kergendatult. Vana Liivimaa piir ning Põltsamaa lossi punased savikivimüürid kumavad hommikupäikeses. Piki Piibe maanteed üle Endla soo liikuja näeb voorte vahel Laiuse kiriku torni otsas kukke.
Oleme eesti päriskultuuri maastikus, millest on võrsunud laulupeod, papa Jannseni ajakirjandus, pastor Masingu Õ-täht Äksi kirikaiast. Kreutzwaldi Kalevipoeg künnab Vooremaal vagusid, Kristjan Jaak sammub sauaga vehkides Tartust Riia poole. Jakob Hurt hõikab kokku vanavara ja muistended ning vanad laulud raiutakse raamatuisse, ärksad talumehed tassivad õllekappasid kokku. Uue aja saabudes lakitakse tulekindlaks vanaema vokk, digitarkuses ja helinstallatsioonis vilguvad leedlambid, muuseumi söökla pesukausis kolisevad taldrikud ja katlas keeb supp.
Siit Lõuna-Eestist, vana Liivimaa põhjaosast, algas kord pastor Hurda kutsel ühe väikese rahva vaimult suureks saamine. Ja siia, nagu allikale, ruttab tagasi sellesama rahva maailma aluspesu räbalates ekslev ja pekslev hing.
Ülikoolilinna mäeveerel, pommitajate lennuraja pikenduseks valatud betoonis ümiseb eesti kultuuri mesitaru. Kui uhke muuseumi avahaip hajub, jääb janu kaevule – tuldagu, tehtagu, oldagu!
Ja lõpetuseks, nagu on öelnud Indrek Hirv, „Ikka on mõni sõna kirja panemata – hoiame neid igaviku tarvis.“
FOTO: PM/Scanpix