Ajaloolase Karel Kivili arvamuslugu “Rahvasterännet ei saa enam peatada”, sisaldab küll asjalikku infot, kuid üheülbalisuse tõttu on see liiga kaheldav, et olla retsept tulevikuks.
Juba esimese lausega põrutab Kivil sohu: “Praeguseks on selge, et miski rahvaste rännet enam peatada ei saa, isegi müür ei aitaks, pigem toimiks see Euroopa kultuuri hauakivina nagu Berliini müür Nõukogude Liidule. Siiski sõltub endiselt suuresti meist, et Aafrika elanikud oleksid valmis paremini sulanduma 21. sajandi Euroopa ühiskonda,” kirjutab oma essees Karl Kivil.
Euroopa kultuuri hauakiviks saab palju kiiremini just migratsiooni lubamine – Kivil jätab arvestamata, kui palju on näiteks islam juba Lääne-Euroopa segi löönud, kusjuures põhimass migrante on alles tulemas. Euroopas aga kaetakse juba moslemite nõudel kinni kristlikku sümboolikat, tõmmatakse koomale kristlike tähtpäevade tähistamist ja isegi liberaalse demokraatia suursaavutus, naiste õigused, taandub juba eurooplannadele antavatele soovitustele vähem silmatorkavamalt riides käia. Pidavat “külalisi” ja just mehi häirima.
Aafriklaste sulandumine Euroopa ühiskonda oleks kuidagi ehk võimalik piiratud migratsiooni korral. Jällegi – juba praegune migratsiooni tase näitab, et mida rohkem migrante tuleb, seda vähem võtavad nad üle sihtriigi väärtused ja seda tugevamini suruvad peale enda omad. Kõik see puudutab nende töökultuuri, suhtumist naistesse, arusaamu õiglusest ja nii edasi.
Migrandid tulevad märgatavalt agressiivsematest ühiskondadest kui on Euroopa omad, kusjuures viimastesse ongi allaheitlikkus tänu liberaalsele maailmavaatele juba sisse programmeeritud. Kivil kirjutab ju isegi, et “Ühed leiavad, et meie moraalne kohus on aidata kõiki Aafrika pagulasi, anda neile elamisluba ja hiljem kodakondsus,” ja selline arusaam on valdav just Lääne-Euroopa ja Euroopa Liidu valitsusringkondades.
See tähendab, et kui tulevad kümme pretensioonikat neegrit või araablast, siis teevad nad kogu Lääne poliitkorrektsuse juures sajale eurooplasele selgeks, et elada tuleb nende põhimõtete järgi. Ehk siis nagu ütlevad massirände kriitikud: me toome Aafrika oma probleemidega üle veidi põhja poole ja külmemasse kliimasse. Aafrikas ei muutu midagi, kuid Euroopa muutub Aafrikaks, sest migratsioon toob kaasa Boko Harami, Rwanda matšeetekultuuri, Kongo DV massivägistamised, LAV-is levinud musta rassismi ja palju muud ohtlikku.
“Eurooplastel on kindlasti moraalne õigus juhtida Aafrikast lähtuvat sisserännet oma äranägemise järgi, kuid peame arvestama tõsiasjaga, et sellega kaasneb vastutus, majanduslikud tagajärjed, mida ükski Euroopa riik tänapäeval enam üksi lahendada ei suuda,” kirjutab Kivil. Paraku karjub sellele vastu kogu senine Lääne-Euroopa migratsioonipoliitika.
Läänes hakkab tööle väike protsent migrantidest, nende kultuurikeskkonnas on peres mees kõigi ülalpidaja, migrantide arusaam Lääne majandusest on nullilähedane, nad eelistavad juba praegugi jääda elama sotsiaalsüsteemi kaelale, mis tühjendab Euroopa rahakotid ruttu – pole mingitki eeldust, et massimigratsiooniga miski muutuma hakkaks, sest Euroopa on liberaalselt pehmo ja tassib sisserändajatele kõik hüved koju kätte.
Õigeks võib pidada Kivili lauset: “Aafrikas on lihtsalt eluks sobivat ruumi ja ressursse sellise rahvastiku kasvu jaoks liiga vähe, mida näiteks Euroopas veel endiselt jagub, kuid Euroopa saab kindlasti aidata kaasa Aafrika elutingimuste parandamisele”, kuid selle nullib ära järgnev: “Siiski sõltub endiselt suuresti meist, et Aafrika elanikud oleksid valmis paremini sulanduma uude, 21. sajandi Euroopa ühiskonda.”
Aafriklased ei sulandu Euroopa ühiskonda, vaid nad loovad siia uue Aafrika, süües ruttu ära siinsed ressursid, ise uute tarvis pingutamata. Seda soodustab juba nende mentaliteet, et neid peab vastutasuks kolonialismi eest ülal pidama, ja mõjukate vasakliberaalide toetus sellele, et aafriklased muutuksid oma moodi maailma eliidiks. Ehk siis et nendest sõltuks kogu maailm.
Aafriklastest ei saa eliiti, seda on nad näidanud suutmatusega üle olla hõimusuhetest ja luua endile toimivad ühiskonnad. Massiimmigratsiooni käigus ei tule nad Euroopasse õppima, vaid ühiskonna väärtusi tarbima, mõeldes kõige ülevõtmisele, nagu Zimbabwe valgete farmerite puhul. Miks peaksid aafriklased Euroopas edumeelseks muutuma, kuid nad ei suuda kodus, kus nad on peremehed, maad õitsengule viia?
Kivil on oma loos ehitanud üles ideaalvariandi ehk selle, mis juhtub siis, kui neegrid tahavad eurooplased olla ja seda parimas mõttes. Aga nad ei taha ja massimigratsioon on alati nähtus, kus tulijatel pole mõtet integreeruda – seda ei soodusta ega luba nende arvukus ja kogukonnas leviv kodune mentaliteet, mille eest sisuliselt lahkuti.
Siit tulebki ainult üks järeldus. Euroopat aitavadki ainult müürid ehk migrantide teadmine, et põgenikepaat lihtsalt ei saa füüsiliselt Euroopas rannas randuda. Kui on vaja tööjõudu, siis tulebki avada värbamispunktid Aafrika pealinnades, mitte aga lasta tulla massil, kus üks on tööline, ülejäänud üheksa ülalpeetavad.
Mis aga puutub rahvaste rändesse, siis keskajal toimus Türgi invasioon Euroopasse, mis põhines suuresti osmanite ruumipuudusel Väike-Aasias. Moslemitest türklased tõrjuti Viini all tagasi – kui seda poleks juhtunud, puuduks praegu kristlik kultuuriruum. Islam aeti sajandeid hiljem Euroopast välja, ta ei suutnud kinnistuda, sest talle seisti lääne poolt vastu.
Mida liberaalid ka ei väidaks, ei ole Euroopa, Araabia ja Aafrika üks ja sama – ega me ei sattunud põhjusteta elama sinna, kust praegu lahkutakse ja kuhu minnakse.
Tänane liberaalne Eurooopa aga on otsustanud humanismist lähtudes olla jänespüks, vastu mitte hakata ja seepärast võidavad seekord nii must rass kui ka islam, ning kõik euroopalik kaob. Araabia ja Aafrika võtavad Euroopa üle, kui vastu ei hakata. Nii lihtne see ongi. Ja mis meil siis enam sellest maailmast?