Kui partei, mis peab sündimata laste tapmist terviseküsimuseks, pornot tavatööks ja soomuutmist võimalikuks, kargab välja mõttega muuta kunstoiu alastipildid kuriteoks, siis on selle taga ainult puhas kurjus.
Moraal on läbiv. Pidev. Moraal virutab kõigile ja kõigele ühe lauaga. Moraalne selgroog kas on elik seda pole. Kui moraal on valikuline – näiteks Lõuna-Aafrikaga kõlbab Kajal asju ajada ja Venemaaga mitte – siis on tegemist millegi muuga.
Ükski mõistlik inime ei kiida heaks kellegi näoga kunstoiu alastipltide vorpimist ja nende sündsusetus vormis levitamist saab karistada tänase seadusandluse alusel.
Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal vahendab, et sotsiaaldemokraadid – lühidalt sortsid – “esitasid riigikogu otsuse eelnõu, mis annaks selge õigusliku aluse tõkestada nõusolekuta loodud seksuaalse või paljastava sisuga tehislike (deepfake) kujutiste levitamist”.
Eelnõu seletuskirjas osutatakse digitööriistade ja tehismõistuse arengule, mis teeb “süvavõltsingute loomise ning levitamise lihtsaks, odavaks ja ulatuslikuks”.
Nii nagu piparkoogimajas elavatele sortsidele meeldivad lapsed ainult “koos soojade kartulitega” ja nood peavad oma keha müümist normaalseks tööks, ei tunne see ühispartei osajõuk päriselt muret ühegi preili, ega noormehe paljastava süvavõltsingu pärast.
Mida sortside totalitaristlikust painest pöördesse aetud kollektivistlik hing soovib, on ainult, alati ja üheselt suurem kontroll. Et normaalsetel inimestel oleks võimalikult halb ja vastik olla.
Eelnõud ERR-i ajakirjanikele tutvustanud riigikogulane Andre Hanimägi paljastas, et kõigele lisaks soovitakse suurendada ilmavõrguplatvormide vastutust. “Euroopa Liidus ja ka Eestis tuleb jätkuvalt tegeleda sellega, et platvormidel oleks vastutus mitte ainult alastipiltide jagamise puhul, vaid ka laiem vastutus,” jätkas ta.
Selleks, et oleks võimalik siduda süvavõltsingud õiguslikult nende loojatega, tuleb ilmavõrgule kehtestada totaalne pääsukontroll. Mis tähendab lühidalt kirjeldades iga kord kui internetti soovitakse vaadata, isiku tuvastamist. Mis toimub platvormisõltumatult ehk “riigi” käes on võim lubada, kes saab ilmavõrku ja kes mitte.
Ühendkuningriigis tuuakse ettekäändeks laste kaitsmine ühismeedia kurjuse eest ja isikutuvastus kavatsetakse viia seadme tasemele ning tuvastamiseks on vaja riigi e-rahakotti.
Euroopa Liidus on samal ettekäändel totalitaristlikum ilmavõrgukontroll kirjutatud sisse digiteenuste õigusakti.
Suuremas plaanis joonistub ühispartei autokraatide kavatsustest välja kuritahtlik kava teha ilmavõrgust midagi sarnast Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu suuremate raamatukogude suletud osakondade sarnast, kuhu pääses Kommunistliku Partei ja julgeoleku eriloaga.
Süvavõltsingute probleemi taustaks võib välja tuua, et enam-vähem ainukesed raamatužanrid, mis üldiselt veel müüvad, on koduperenaiste “poolpehme” porno ja “noorte täiskasvanute” fantaasiakirjandus. Raamat on vähemalt seni veel tsivilisatsioone märksa enam mõjutanud tehnoloogia kui kunstoid. Nüüd küsides, et kui mõni raamat kirjutada Madle Lippusest elik Taylor Swiftist, siis kas raamatute kirjastamise peaks samuti allutama riigi kontrollile? “Valede” raamatute avaldamise kuulutama kuriteoks? Mille juures saab osutada tõigale kui palju on maailmas John Smithe ja Eestis Aare Tammesid. Elik üleüldse: kas “seksisümbolitest” unistamine on võimalik ära keelata?
Tehnika ja tehnoloogia suurendab inimeste vabadust. Kuna tõeline vabadus on tunnetatud paratamatus, siis käib sellega alati kaasas vastutus. Millest järeldub, et jõuline tehnoloogia teeb ebamoraalsele ja rumalale inimesele rohkem kahju kui sellest võib olla talle kasu. Seadustega pole võimalik lollust ära keelata, kui selliste omadustega inimest just puuri ei pisteta, ja juba sellist üritust võib pidada mittetarkuse väljenduseks. Pigem kurjuseks.
Tehisaru loodud kuulsuse alastipilt ei muuda midagi hullemaks, ainult keelatud õunad magusamaks. Ingliskeelse maailma ajakirjandus on külvatud üle lugudest, kuidas tehisaru loodud sisu võtab “onlifännitaridelt” ja kaamera ees suguakte esitavatelt prouadelt leiva käest. Probleem kui selline on inimeste mõtlemises ja nõndanimetatud “liberaalide” sotsialism üksikult ja progressiusk üldiselt muudab selle ainult hullemaks. Ehk progressiusk on raske ajuhaigus, mida ravib ainult meeleparandus! Mida poliitikas toetab tervislik ühispartei mitte-valimine.
“Kollektiivse lääne” poliitilised arengud näitavad, et korporatistlik ühispartei ei suuda võimuotsasid väga hästi enam peos hoida. Seetõttu on võimu ja kontrolli säilitamise nimel vaja kruvisid kinni keerata, raamatuid põletada ja tagada kõikvõimalike idiootlike suuniste ning seadustega, et inimesed tunneksid ennast võimalikult näruselt.
Karol Kallas