Richard Schenk juhib Brüsselis tegutsevat Demokraatiasse Sekkumise Vaatluskeskust (DIO) – projekti, mille eesmärk on jälgida, kuidas Euroopa institutsioonid, Brüsseli rahastatud võrgustikud ja teatud poliitilised tegutsejad sekkuvad valimiskampaaniatesse üle kogu Euroopa Liidu.
Viimastel kuudel on vaatluskeskus keskendunud suure osa oma tööst Ungarile. Kaks päeva enne nädalavahetusel toimunud parlamendivalimisi väitis Schenk, et Budapestist on saanud uue Euroopa poliitilise survevormi peamine katsepolügoon – see on varasemast vähem nähtav, keerukam ning tugineb ennekõike regulatiivsetele, rahalistele ja meediainstrumentidele.
Tema hinnangul ei ole Ungari puhul enam lihtsalt konflikt Viktor Orbáni ja Brüsseli vahel. See on areen, kus Euroopa Liit katsetab, kui kaugele ollakse valmis minema riikliku valitsuse vastu, mida nähakse poliitilise takistusena.
Schenki arvates tähendab see, et kui Brüsselil õnnestub demokraatlikult valitud valitsus poliitiliselt isoleerida või selle legitiimsus ka liidu sees kahtluse alla seada, ei ole probleem enam ainult Ungaris. See mõjutab kogu Euroopa ulatuses rahvusliku suveräänsuse ja Euroopa võimu vahelist suhet.
Mis täpselt on Demokraatiasse Sekkumise Vaatluskeskus ja miks see vajalik on?
Vaatluskeskus loodi selleks, et analüüsida, kuidas Euroopa Liit sekkub liikmesriikide valimistesse ning mõnel juhul ka neist väljapoole. Viimase kümnendi jooksul oleme näinud, et Euroopa Komisjon on välja töötanud tööriistade kogumi, mis on üha tõhusam kampaaniate kujundamisel ja tulemuste mõjutamisel.
On kolm peamist tasandit.
Esimene on regulatiivne ja digitaalne: digiteenuste määrus (Digital Services Act), kiirreageerimismehhanism, nn „usaldusväärsed märgistajad“, vabaühenduste võrgustik ja tulevane „Demokraatia Kilp“. Kõik see võimaldab mõjutada, milline sisu levib, millist sisu alla surutakse ja milliseid narratiive peetakse vastuvõetavaks.
Teine tasand on rahaline. Ungari ning enne seda ka Poola on kõige selgemad näited. Brüssel saab Euroopa rahastuse kinni pidada ning sellega anda valijatele kaudse signaali: kui valitsus vahetub, naaseb ka raha.
Kolmas tasand on mainekujunduslik. Õigusriigi raportid, Euroopa Parlamenti resolutsioonid ja teatud organisatsioonide juhitud kampaaniad kujutavad mõningaid valitsusi algusest peale ebaseaduslikena. Kui see toimub koordineeritult, ei toimu kampaania enam võrdsetel tingimustel.
Kuidas neid kolme tasandit konkreetselt Ungaris rakendatakse?
Rahastuse ja mainega seotud surve on olnud olemas juba aastaid. Ungari on tegelikult olnud mudel, mille põhjal see strateegia välja kujunes. Külmutatud fondid, pidevad süüdistused autoritaarsuses ning Euroopa tasandi resolutsioonid on juba osa riigi poliitilisest reaalsusest.
2026. aastal on lisandunud digitaalne mõõde. 2022. aasta valimiste ajal digiteenuste määrust veel ei olnud. Nüüd on see olemas ning esimest korda näeme, kuidas seda mehhanismi rakendatakse keset valimiskampaaniat.
Murettekitav on selle süsteemi äärmine läbipaistmatus. Kiirreageerimismehhanism jääb paljuski väljapoole ELi enda läbipaistvusreegleid. Me ei tea, millist sisu märgistatakse ega milliste kriteeriumide alusel. Ainus, mida me teame, on see, kes kuuluvad nendesse kontrolli- ja märgistamisvõrgustikesse: ELi rahastatud organisatsioonid, mis on tugevalt seotud sügavama Euroopa integratsiooni visiooniga ja väljendavad tugevat vastuseisu suveräänsuspõhistele argumentidele.
Te räägite ka luurekampaaniast ja leketest Ungari valitsuse vastu. Mida te silmas peate?
Viimastel nädalatel oleme näinud suurt hulka infot, mis tugineb „anonüümsetele Lääne luureallikatele“. See ilmub teatud meediaväljaannetes, kordub väga spetsiifilises ajakirjanike, aktivistide ja poliitikute võrgustikus ning seejärel võimendatakse seda Varssavist, Berliinist või Brüsselist.
Kui need lekked on valed, siis on tegemist ulatusliku laimukampaaniaga Ungari valitsuse vastu. Kui need on tõesed, viitavad need millelegi võib-olla veelgi tõsisemale: et käimas on luureoperatsioon ühe Euroopa Liidu liikmesriigi vastu.
Ma ei saa tõestada, kes selle taga on. Kuid me näeme mustrit. Paljud neist sõnumitest on seotud Poola valitsuse ümber olevate inimestega, selliste tegelastega nagu Donald Tusk või Radosław Sikorski, ning meediakanalitega, mis on nende võrgustikega tihedalt seotud.
Millist rolli mängib Ukraina?
Ukraina naudib selgelt Brüsseli poliitilist toetust. See ei ole teooria, vaid Euroopa Liidu ametlik seisukoht sõja suhtes.
Ungaris nähtav ei ole niivõrd formaalne koordineerimine Euroopa Komisjoni ja Ukraina vahel – sest Brüsselil puudub oma luureteenistus –, vaid pigem huvide kokkulangevus teatud Euroopa poliitiliste perekondade, eriti Euroopa Rahvapartei, riiklike valitsuste ja Ukraina tegijate vahel.
Kui vaadata, kes kujundavad teatud narratiive Budapesti vastu, kes neid levitavad ja kes võimendavad, siis kerkivad alati esile samad nimed ja samad poliitilised ringkonnad. Selles mõttes ei näi surve Ungarile olevat spontaanne nähtus.
Brüssel viitab nende meetmete õigustamiseks sageli õigusriigi põhimõttele. Kas sellel mõistel on veel tegelikku juriidilist tähendust?
Üha vähem. „Õigusriik“ on muutunud poliitiliseks relvaks.
Me nägime seda Poolas. Aastaid olid Euroopa fondid blokeeritud ajal, mil võimul oli PiS. Mõne nädala jooksul pärast seda, kui Donald Tusk võimule tuli, vabastati need fondid peaaegu kohe, kuigi paljud juriidilised probleemid olid jäänud samaks.
Sama nägime Rumeenias. Valimisprotsessiga seotud otsused olid väga küsitavad, kuid Euroopa Komisjon reageeris vaevumärgatavalt. Kriteerium paistab alati olevat sama: kui „õige“ kandidaat võidab, kaovad probleemid; kui „vale“ kandidaat võidab, muutub see äkitselt ohuks demokraatiale.
Kas te arvate, et Rumeenias toimunu võib korduda ka teistes riikides?
Jah. Tegelikult sellele juba viidatakse. Pärast Rumeenia sündmusi ütlesid mõned Euroopa poliitikud avalikult, et midagi sarnast võiks juhtuda ka Saksamaal, kui teatud parteid peaksid võitma.
See näitab sügavat muutust. Osa Euroopa eliidist on jõudnud järeldusele, et probleem ei ole nende poliitikas, vaid valijates. Ja kui nii mõelda, siis lõpetatakse valijate veenmine ning hakatakse neid „parandama“.
Seetõttu näeme tsensuurimehhanismide kasutamist, narratiivide kontrolli ja poliitilist järelevalvet. Seda esitletakse demokraatia kaitsmisena, kuid tegelikkuses piirab see pluralismi.
Mis võib nüüd Ungaris pärast valimisi juhtuda?
See ongi tegelik probleem: lihtsat stsenaariumi ei ole.
Kui Orbán oleks võitnud, oleks osa opositsioonist ja Brüsseliga seotud poliitilisest ökosüsteemist juba teinud selgeks, et nad ei pruugi tulemust kergesti aktsepteerida. Mõned tegelased on rääkinud isegi omamoodi Ungari „Euromaidanist“ – püsivast mobilisatsioonist või institutsionaalsest boikotist.
Samal ajal leidus enne valimisi juba Saksamaal ja mujal hääli, kes väitsid, et Ungari peaks kaotama mõju või isegi hääleõiguse Euroopa Nõukogus. On Euroopa Parlamendi liikmeid ja ministreid, kes rääkisid avalikult ühehäälsuse lõpetamisest või Budapesti võimaluse piiramisest teatud otsuseid blokeerida.
See tähendab, et Orbáni võidule oleks võinud järgneda kampaania valitsuse delegitimeerimiseks väljastpoolt ning Ungari kujutamiseks probleemse liikmesriigina.
Mis siis nüüd, kui võitis Péter Magyar?
Ka see ei pruugi tuua stabiilset olukorda. Péter Magyar on suutnud lõhkuda Ungari senise poliitilise süsteemi ja koondada peaaegu kogu opositsiooni enda ümber, kuid riik on täna märksa polariseeritum kui mõni aasta tagasi.
Ta seisab silmitsi tohutute valitsemisraskustega. Pool riigist näeb tema võitu pideva välise surve, rahvusvahelise kampaania ja Brüsselist lähtuva poliitilise sekkumise tulemusena.
Kõige murettekitavam on see, et sõltumata võitjast ei usalda väga suur osa Ungari ühiskonnast enam valimisprotsessi. Seda pole varem juhtunud.
Kas see probleem ulatub Ungarist kaugemale?
Kahtlemata. Ungaris toimuv on hoiatus kogu Euroopale.
Kui Euroopa Liit hakkab pidama demokraatlikult valitud valitsusi ebaseaduslikuks pelgalt seetõttu, et need ei jaga Brüsseli poliitilist pealiini, siis ei ole probleem enam Viktor Orbánis. Probleem on selles, kuidas liit ise toimib.
Sest kui muutub vastuvõetavaks valimistulemuste kahtluse alla seadmine, rahastuse külmutamine, digitaalse pluralismi vähendamine või valitsuse isoleerimine Euroopa institutsioonide sees, saab seda pretsedenti homme kasutada ükskõik millise liikmesriigi vastu.
Ja siis ei ole küsimus enam selles, kes valimised võidab, vaid selles, kes otsustab, kas seda tulemust saab aktsepteerida.
Allikas: The European Conservative