Uuring välismaise tööjõu sisseveo kohta on pannud liberaalid hõiskama – nad leiavad, et inimeste arvamusele tuginedes saab nüüd väravad valla lüüa.
Postimees teatab oma juhtkirjas, et tööjõud on teretulnud ja majanduslugu väidab, et Eesti inimesed ei nägevat välismaises renditööjõus probleemi.
Kantar Emori uuringu järgi toetab 56% Eesti elanikkonnast, et lühiajalise tööjõu kasutamine on vajalik, ja 37% kahtleb selles.
Kogu uuringu käsitlus on veidi nihkes. Küsimus kõlas ju: “Kas Teie meelest vajab Eesti Ukrainast, Moldovast ja muudest ELi-välistest riikidest pärit lühiajalist tööjõudu?” Juba sõna “lühiajalist” paneb inimesed ütlema, et muidugi on neid vaja, sest paljud töökohad on täitmata ja kohalikud neid töid teha ei taha. Seejuures lähtuvad heakskiitjad ilmselt sellest, et süsteem töötab nagu õlitatult, seadusi ei rikuta ja pärast lepinguaega need võõrtöötajad lahkuvad.
Kui aga viidaks jutt migratsiooniga kaasnevate väärnähtuste peale, mida küsitlus ei hõlma, siis muutuks kindlasti ka toon ja tulemus – odavtööjõu import toob kaasa venekeelse töökeskkonna laienemise, paljud ukrainlased soovivadki alaliselt siia jääda, muutes demograafilist situatsiooni, kasvab julgeolekuline oht ehk võimalus venelaste ja ukrainlaste konfliktiks, millele vihjas ka kapo, Eesti tööandjad võtavad tööle ka illegaale – siis muutuks ilmselt paljude positiivne hinnang kõhklevaks.
Kogu küsitluse taust on puhtalt majanduslik, kus pole arvestatud poliitilist ja sotsiaalset tausta. See on ka tööandjate argumentatsioonis peamine – rõhutakse tööjõu puudusele ja majandusraskustele, jättes täiesti kõrvale võõrtööjõu mõju rahvusriigile.
EKRE ja erakonna ministrid on algusest peale rõhunud just sellele, et massimigratsioon lammutab rahvusriiki ning kinni keerata tuleb kõik need migratsioonikanalid, mis soodustavad ülearust ja põhjendamatut tööjõu sissevedu. Välismaise renditööjõu palkamise seadus ongi üks sellistest, mis peaks peatama vohava sisserände.
Oluline moment on ka see, et välistööjõu sisseveo vastu on valdavalt mitte-eestlased. Üks põhjus on kindlasti selles, et ukrainlased ja teised tulijad lähevad Tallinna ja Põhja-Eesti piirkonda ning tekitavad pingeid just tööturu sellistes osades, kus töötavad peamiselt Eesti venekeelsed inimesed.
Eestlaste kõrge toetuse kohta ukrainlaste kaasamisele saavad kaasa rääkida ka Uued Uudised – nimelt on paljud meile kirjutanud toetajad väitnud, et peaksime vähem vastu olema ukrainlastele, kes on Vene-vastased ning samas on kristlased ja nõukoguliku ajaloo järgi meile lähedasemad. “Pigem tulgu ukrainlased kui neegrid ja moslemid,” väidavad paljud rahvusmeelsed inimesed, kes näevad, kuidas Tallinna tänavad täituvad neegrite ja araablastega.
Eestlaste puhul võiks ära märkida ka selle, et meil on endiselt suur hirm vaesuse ees ja mistahes majanduse elavdamise plaanid, milline taust neil ka poleks, leiavad kiiret toetust. Nii ei taheta näha, et Tallinn-Helsingi tunneli tähendab Hiina rahasid ja mõju; et Rail Baltic on liiga kallis ja tasuvuselt kahtlane ning lõhub kliimavõitluste aegu meie loodust; et võõrtööjõud võib küll jõukust lisada, kuid nende massiline saabumine vähendab üldist turvalisust ja nii edasi.
Eestis tehtavate uuringute nõrk külg ongi see, et tulemust kiputakse absoluutseks pidama, nüansid jäävad varju.