Tervishoiusüsteemi juhtide suust on aastate jooksul kuuldud igasuguseid absurdseid selgitusi, kuid sotsiaalminister Karmen Jolleri hiljutine soovitus võtta haiglatasude kehtestamisel eeskuju loomakliinikutest tähistab uut taset riiklikus küünilisuses. Võrrelda erakorralise meditsiini osakonda pöörduvat, hirmunud inimest lemmikloomaga ning teatada, et 50-eurone puugieemaldustasu on „odavam kui koeraarsti juures“, ei ole mitte ainult taktitunnetu, vaid ohtlikult eluvõõras.
See retoorika paljastab sügava ja hirmutava lõhe ministeeriumiametnike mugavate kabinettide ja Eesti inimeste tegeliku argipäeva vahel. Kui sotsiaalminister leiab, et puugieemalduse hind võiks EMO-s tõusta 90 euroni, ei karista ta sellega süsteemi kuritarvitajaid. Ta karistab vaesemat elanikkonda, pensionäre ja üksikvanemaid, kelle jaoks on selline summa märgatav osa igakuisest eelarvest. Sotsiaalministri ülesanne peaks olema solidaarse tervishoiu kaitsmine, mitte selle muutmine luksusteenuseks, kus abi saavad vaid need, kelle rahakott haigla hinnakirjale vastu peab.
Puugihammustus ei ole esteetiline probleem ega mugavusteenus. Eesti on piirkond, kus puukentsefaliit ja borrelioos on reaalsed, sandistavad ja pikaajalisi tervisekahjustusi põhjustavad haigused. Kui inimene pöördub abi saamiseks haiglasse – sageli põhjusel, et puuk asub kohas, kuhu endal on võimatu ligi pääseda, või puhtast hirmust nakkuse ees –, vajab ta meditsiinilist turvatunnet, mitte hinnašokki. Hinnatõusuga hirmutamise otsene tagajärg on see, et abivajajad hakkavad visiiti edasi lükkama. Puuk jäetakse päevadeks nahale või rebitakse see kodus valede vahenditega pooleks, mis suurendab nakatumise riski kordades.
Väide, et EMO-sid tuleb koormusest säästa, on õige, kuid meetod on täiesti vale. Süsteemi ummistumist ei tohi lahendada vaesemate inimeste ukse taha jätmisega. Kui riik soovib, et inimesed ei läheks pugiga EMO-sse, peab esmatasandi arstiabi ja nõustamine olema reaalselt kättesaadav ka nädalavahetustel ja õhtutundidel. Praegu luuakse aga olukorda, kus abi kättesaadavust piiratakse rahakoti paksuse alusel. Selline lähenemine õõnestab usaldust kogu Eesti riigi ja arstiabi vastu, muutes solidaarse meditsiini fassaadiks, mille taga laiub kommertslik hoolimatus.
Rainis Lipstok