Eile teatas Euroopa Liit, et paneb Gruusia ühinemise EL-iga pausile, mis paneb arvama, et sellega tahetakse mitte sedavõrd survestada valitsust Tbilisis, kuivõrd algatada taas rahutused.
BNS vahendab: “Gruusia liitumine Euroopa Liiduga pandi pausile ning osa ühenduse rahalisest toest Kaukaasia lõunaosas asuvale riigile on külmutatud, seda seoses Gruusia võimude otsusega võtta vastu vastuoluline seadus, mis kriitikute kartusel hakkab piirama demokraatlikke vabadusi, ütles teisipäeval EL-i suursaadik Gruusias.
Paweł Herczyński sõnul jõudsid EL-i juhid sellise otsuseni peatada protsess viimasel Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel. Otsuse taust peitub Gruusia võimudes, kes võtsid vastu niinimetatud välismõju seaduse, seda vaatamata nädalaid kestnud meeleavaldustele ja president Salomé Zurabišvili vetole.
Seaduse kohaselt peavad vabaühendused, mis saavad rohkem kui 20 protsenti vahenditest välismaalt, esitama justiitsministeeriumile tuludeklaratsiooni.
Kriitikute sõnul on see sarnane seadusega, mille alusel Venemaa jõuliselt vaigistab teisitimõtlemist ja vaba kodanikuühiskonda, sealhulgas sõltumatut meediat. Opositsioon nimetas seaduse vastuvõtmist näiteks sellest, kuidas Venemaa hoiab Gruusiat oma lõa otsas.
EL-i ametnikud on korduvalt ja jõuliselt seadust hukka mõistnud kui äärmiselt ebademokraatlikku ja hoiatasid, et selle heakskiitmise korral on sel negatiivne mõju ka Gruusia teel Euroopa Liidu liikmesuseni. Lisaks külmutati 30 miljonit eurot rahalist abi, mis oli eraldatud Gruusia kaitseministeeriumile 2024. aastaks.”
See uudis tekitab rea küsimusi. Väidetavalt peavad välismaalt raha saavad ühendused seda deklareerima ka reas välisriikides, sealhulgas ka USA-s. Miks peetakse seda ebademokraatlikuks, kui rohkem kui 20 protsenti vahenditest välismaalt saavad ühendused peavad näitama oma rahastajaid? Kui näiteks Eestis saaks mingi proputinlik ühendus pidevalt raha mingilt Venemaal tegutsevalt “kaasmaalaste” organisatsioonilt, siis kas me ise ei tahaks sellest teada ja seda otse nende raamatupidamisest?
Kui mingi ühendus saab üle 20 protsendi vahenditest välismaalt, paneb see arvama, et ta ongi välismõjuga rühmitus, sest tõenäoliselt on tema omamaine toetus sedavõrd tühine, et ei kata kulusid ei liikmemaksude, annetustega ega majandustegevusega ning peab seetõttu välismaa mõttekaaslastelt lisa otsima, muutudes seega mõjutatavaks.
Gruusia puhul on ilmselge, et liberaalne Lääs näeb välismõjude seaduses ohtu oma propaganda- ja mõjutustegevusele, sest nii ei saa “avatud” ja “kodanike” fondid jagada raha LGBT-le, pseudoinimõiguslastele, pagulasabidele ja muudele selgelt ideoloogilistele ühendustele, kes tegutsevad vasakliberaalse agenda raames. Kremlis vastu võetud analoogne seadus ei pruugi Gruusia omaga üldse seotud olla, sest selliseid seadusi on vastu võtnud veel rida traditsioonilise ühiskonnaga riike, nagu näiteks islamiusuline Kõrgõstan. Ilmselt nähakse kasvõi Katari jalgpalli MM-i näitel, kuidas LGBT ennast igale poole sisse surub – sama oli ka Gruusias Tbilisi “praidiga”.
EL avaldab nüüd Gruusiale jõhkrat survet – ühelt poolt innustatakse radikaale taas rahutustele, sest Gruusias kardetakse endiselt Vene invasiooni ja nähakse Lääne struktuuridega ühinemises julgeolekutagatist. Inimesed ei protesteeri ilmselt mitte välismõjuseaduse vastu, vaid selle vastu, et see takistab Läände integreerumist. Kas aga õigeusklik Gruusia on valmis murduma ja lubama EL-i liikmelisuse eest riiki “uusväärtusi”? Kardetavasti ongi Gruusia dilemma ees.
Paraku võibki praegu tulla see, mida Lääs tegelikult ei taha, kuid millega ta mängib – Gruusia hakkab taas Venemaale lähenema. Läänes ilmselt ei usuta, et riik sellele välja läheb, aga nii võib juhtuda – näiteks Lääne-Aafrikas lahkusid Prantsusmaa ja seega EL-i mõju alt Burkina Faso, Mali ja Niiger ning läksid Vene mõjuruumi. Miks see nii juhtus ja mis süü on Prantsusmaal endal? Hoiatav näide ja selgitus on see, kuidas Pariis lämmatas äsja Uus-Kaledoonia melaneeslaste iseseisvusvõitluse – Prantsusmaa käitub Kolmandas maailmas endiselt kolonisaatorina ja see paneb Aafrika uusi liitlasi otsima. Kahjuks veel hullemaid.
Prantsusmaa on hea näide veel ka seetõttu, et seal on olnud tohutult meeleavaldusi, nii “kollaste vestide” liikumine kui ka põllumeeste protestid, kuid Macron pole kunagi neile järele andnud. Kui, siis ainult sümboolses ulatuses.
See, et Gruusias on venemeelne valitsus, kes võttis Kremli õhutusel vastu demokraatiat piirava seaduse ja “hea” Euroopa Liit kutsub ta nüüd mõningase survega korrale, on probleemi väga lihtsustatud esitlus. Tegelikult põrkuvad Gruusias rohkem kui Vene ja Lääne huvid, seal põrkuvad ka traditsionaalne ühiskond ning “uusväärtused”, pseudoliberaalne ja konservatiivne ideoloogia ja mõndagi muud.
Kui arvestada Lääne-Vene suurt ja aina süvenevat vastasseisu, siis pole ka Venemaa välismõjude ja LGBT-d piiravates seadustes midagi erilist – Kreml püüab täpselt samamoodi vähendada “läänelike väärtuste” mõju oma ühiskonnale, nagu piirab Lääs Venemaa (ja ka näiteks Hamasi) propaganda mõju oma ühiskonnale. Seejuures tasub meenutada, et aegadel, mil suhted Putini ja Lääne liidrite vahel olid normaalsed (2005. aasta paiku), hakati ka Venemaal Läänele meeldimiseks välja töötama homoseadust.
Kui Venemaa piirab läänelike organisatsioonide mõju puhtalt poliitilistel põhjustel, siis väikese rahvaarvuga õigeusklikul Gruusial on põhjust piirata viljatute seksuaalsete vähemuste agressiivset mõju nii rahvuse säilimiseks kui ka moraalsetel kaalutlustel. Tbilisi valis EL-i ja traditsioonide vahel pigem viimase.
See, mis toimub Gruusia ümber, on impeeriumide “jaga ja valitse”-poliitika, kus üks pole teisest parem.
Uued Uudised