Lojaalsusest räägitakse Eestis palju, aga üha vähem on selge, mida selle all tegelikult mõeldakse. Poliitiline lojaalsus, erakondlik lojaalsus, riiklik lojaalsus, kodanlik lojaalsus ja inimlik lojaalsus on justkui samast sõnast tuletatud, kuid praktikas liiguvad need sageli eri suundades. Avalikus ruumis on jäänud mulje, et lojaalsus ei ole enam püsiv väärtus, vaid ajutine kokkulepe, mis kestab täpselt nii kaua, kuni see on kasulik.
Poliitiline lojaalsus peaks tähendama pühendumist ideedele ja maailmavaatele, kuid üha sagedamini näib see olevat seotud hoopis reitingutega. Kui küsitlus näitab tõusu, räägitakse kindlast kursist ja rahva toest, kui langust, hakatakse otsima uusi sõnumeid ja positsioone.
Küsimus ei ole ainult selles, mida inimesed arvavad, vaid ka selles, kuidas neilt küsitakse. Küsimuse sõnastus, valikuvõimalused ja ajastus võivad tulemusi oluliselt mõjutada. Nii tekib olukord, kus numbrid annavad näiliselt objektiivse pildi, kuid tegelikult peegeldavad pigem seda, kuidas pilti parajasti raamitud on. Kui poliitika hakkab end nende kõikuva peegelduste järgi seadma, muutub ka lojaalsus paratamatult kõikuvaks.
Erakondlik lojaalsus peaks olema midagi enamat kui nimekirjas püsimine. See eeldab ühist arusaama sellest, mille eest seistakse. Kuid kui erakonnad ise nihkuvad ideoloogiliselt või kohandavad oma sõnumeid vastavalt hetkeolukorrale, tekib paratamatult küsimus, millele peaks üks poliitik lojaalne olema. Sellest pingest sünnivadki ülejooksikud. Neid on lihtne sildistada, kuid sageli on nad sümptom, mitte põhjus. Kui süsteem premeerib kohanemist ja karistab jäikust, siis ei maksa imestada, et osa poliitikuid valib tee, mis tagab neile poliitilise ellujäämise. See ei tähenda tingimata põhimõtete puudumist, vaid võib viidata hoopis sellele, et põhimõtete ja praktika vaheline lõhe on liiga suureks kasvanud.
Selle kõige taustal kipuvad riiklik ja kodanlik lojaalsus jääma tahaplaanile. Riiklik lojaalsus eeldab valmisolekut teha otsuseid, mis ei pruugi olla kohe populaarsed, kuid on vajalikud pikemas vaates. Kui aga poliitiline elu keerleb lühiajaliste reitingute ümber, muutub ka otsustusloogika lühiajaliseks. Kodaniku tasandil väljendub see samasuguses ootuses: tahetakse kiireid tulemusi ja nähtavat kasu. Nii tekib nõiaring, kus poliitikud kohanduvad valijate ootustega ja valijad omakorda harjuvad poliitikaga, mis ei ulatu järgmise küsitluseni kaugemale.
Kõige vähem mõõdetav, kuid võib-olla kõige olulisem on inimlik lojaalsus. See ei kajastu protsentides ega graafikutes, kuid just see määrab, kas sõna maksab midagi ja kas seisukoht püsib ka siis, kui see ei ole parasjagu kasulik. Inimlik lojaalsus tähendab, et inimene ei vaheta oma veendumusi iga uue tuuleiili peale, kuid see ei tähenda ka kivistumist. See tähendab võimet põhjendada oma valikuid ja vastutada nende eest ka siis, kui see maksab poliitilist kapitali.
Küsitlusfirmad ja uuringud ei ole iseenesest probleem, need annavad ühe vaate ühiskonna meelsusele. Probleem tekib siis, kui neist saab poliitika peamine kompass. Kui iga protsendipunkt tõlgendatakse koheselt mandaadina suunda muuta, kaob ära stabiilsus, mida lojaalsus peaks pakkuma. Sellises olukorras ei olegi lojaalsus enam väärtus, vaid tööriist, mida kasutatakse vastavalt vajadusele.
Lõpuks taandub küsimus sellele, kas lojaalsus on Eestis veel midagi, millele saab toetuda, või on see muutunud pelgalt strateegiaks. Kui see on väärtus, siis peab see kehtima ka siis, kui see ei too kohest kasu ega tõsta reitingut. Kui see on strateegia, siis tulebki arvestada, et see kestab täpselt nii kaua, kuni järgmine number ütleb midagi muud.
Rainis Lipstok