Nõukogude aja lõpus, kui võimul oli Brežnev, sai kõigile tuntuks sõna “stagnatsioon”, mis tähendas, et impeeriumis enam miski ei arenenud, selle võrra aga tugevnes ideoloogiline jamps. Nüüd on see aeg tagasi Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 kaudu.
Lagunemise ajaks oli maavaradest elatunud NSV Liidul raha otsas tänu Afganistani sõjale, Tšernobõli katastroofile, naftatootmise liigutamisele külmadele aladele, alkoholismivastase võitluse tõttu kadunud alkoholituludele ja paljule muule.
Praeguste uusenamlaste koalitsiooniläbirääkimiste põhisõnum on see, et raha on otsas ja tuleb kõvasti kärpima hakata. Kaja Kallase valitsus laostas riigi vale majanduspoliitika ja rohepöördega, paisates Eesti inflatsiooni ja hinnatõusude karusellile. Ja mis on selle tulemus?
Tulemus on see, et nüüd tulevad pikad “lahjade lehmade aastad”, nagu kirjeldab neid Piibel. Areng seiskub, igalt poolt võetakse raha vähemaks, rahvas hakkab veelgi enam vaesuma, ära langevad huvitegevused, inimesed ei pääse arstile jne.
“Päästev võti” aga on juba silmaga nähtav: juhtimaks tähelepanu kõrvale majandusraskustest, alustatakse ideoloogiasõda. Kõigepealt suure hurraaga geiõigused, siis vaenukõneseadus, ehk ka ukrainlaste uus tervituslaine, rõhk hoitakse ka jätkuval sõjal – ühesõnaga rahvas paisatakse barrikaadidele, et lõhestavas vihases vastasseisus unustataks majandusraskused ja kes selles süüdi on.
Kõik see on juba ette läbi nähtav, sest see on meeles Nõukogude aja lõpust, stagnatsiooniaastatest. Eestit ootab ees seisak, ulpimine seisva veega tiigis, tardunud ühiskond, kus ainsaks liikumiseks on rahvavaenlaste otsimine. Selle toob meile liberaalbolševike koalitsioon ja kahjuks andsid valijad sellele ka õnnistuse.
Muidugi saab iga stagnatsioon kord ka läbi, aga kahjuks ei toonud ka Laulev revolutsioon, mille ideaalid on tänaseks liberaalbolševike poolt hävitatud, meile tõelist vabadust tagasi – muidu me poleks siin, kus nüüd oleme.
Uued Uudised