Kõnnin mööda Tallinna tänavaid – linna, mis on näinud riigikordade vaheldumist, rahvaste segunemist ja keelte kõla läbi sajandite. See on meie pealinn, eestlaste au ja uhkus. Linn, millel on lugu. Linn, millel on hing.
Me armastame rääkida arengust. Korrutame, et maailm muutub: internet peab olema kiirem, haridus lihtsam ja kättesaadavam, maksmine mugavam. Me maksame sõrmusega, liigume äppide abil, tellime toitu ühe nupuvajutusega. Kõik peab olema sujuv, kiire ja efektiivne. Justkui oleks aeg kõige väärtuslikum ressurss, mida me endale lubada ei saa raisata.
Aga kusagil selle mugavuse keskel on midagi kaduma läinud.
Kas tõesti on meie elu muutunud nii kiireks, et me ei suuda peatuda hetkeks, et tõsta maas vedelev prügi prügikasti? See ei ole ju keeruline. See ei võta aega rohkem kui paar sekundit. Ometi astume me sellest mööda. Vaikides. Mõtlemata. Justkui ei puudutaks see meid.
Kõige murettekitavam ei ole isegi prügi ise, vaid suhtumine sellesse. „See ei ole minu oma. See ei ole minu probleem.“ See mõtteviis levib märkamatult, kuid järjekindlalt. See ei puuduta enam ainult tänavaid, vaid laiemalt ka meie vastutustunnet ühiskonnas.
Võib-olla peitub probleem ka selles, kuidas me mõtestame kodu. Miks me peame koduks ainult seda ruumi, kuhu õhtul töölt tulles ukse enda järel kinni tõmbame? Kodu ei piirdu nelja seina ja lukustatud uksega. Kodu on ka see linn, kus me liigume, need tänavad, millel me käime, ning loodus, mis meid ümbritseb – metsad, pargid ja maa, millel me elame. Kui me tajuksime seda kõike osana oma kodust, oleks ka meie hoolivus teistsugune.
Ja ometi elame ajastul, kus me usume, et kõigele leidub lahendus tehnoloogias. Tegelikult ei ole olemas ühtegi rakendust, mis läheks ja korjaks meie eest tänavalt prügi üles. Samal ajal käitume me justkui vastupidiselt seal, kus see on kõige lihtsam – internetis. Kommenteerime, kritiseerime ja õpetame teisi, kuidas peaks elama ja mida tegema, kuid päriselus kõnnime mööda samu tänavaid käed taskus, vastutust võtmata.
See vastuolu ongi kõige teravam. Virtuaalses ruumis oleme aktiivsed ja häälekad, päriselus aga passiivsed ja vaikivad.
Linn ei muutu räpaseks üleöö. See juhtub samm-sammult – iga möödavaatamise, iga ükskõiksuse hetkega. Sama kehtib ka väärtuste kohta. Kui me harjume mitte märkama väikseid asju, kaotame lõpuks võime hoolida ka suurtest.
Tallinn ei ole lihtsalt koht kaardil. See on keskkond, mille me ise loome – oma tegude, harjumuste ja hoiakutega. Küsimus ei ole selles, kas maailm muutub. See muutub nagunii. Küsimus on selles, kas meie muutume koos sellega paremaks või lihtsalt mugavamaks.
Võib-olla ei ole probleem ajas. Võib-olla on probleem valikutes.
Sest tegelikult ei ole raske olla hooliv. Raske on otsustada olla hooliv iga päev.
Rainis Lipstok