Keldo majandusministeerium tegeleb uue mittemajandusliku algatusega, nimelt sooideoloogia juurutamisega, kusjuures naiste suunamisel meeste aladele tahetakse saavutada ka nende suuremat esindatust juhtivstruktuurides.
Tore on, kui naisi juhtivkohtadel rohkem on. Paraku peavad need olema “õiged naised”. Kunagi pani EKRE Kert Kingo ministriametisse ja kõige hullemad naisministri ründajad olid siis reforminaised eesotsas Kaja Kallasega. Siis olid naiste õigused korraga ununenud ja suguõed muutusid fuuriateks.
Praegugi üritati Kersti Kaljulaidi taas presidendiks upitada ja tema väljakäijad rõhutasid sugu. Kui aga EKRE saatis ERR-i nõukogusse Evelin Poolametsa, ei tulnud kusagilt rõõmustamist – see oli “vale”naine, kes pealegi “rikkus ära” feministliku rünnaku “toksiliselt maskuliinse” ERR-i nõukogu vastu.
Peruus valiti presidendiks Keiko Fujimori, Prantsusmaal sai Marine Le Pen õiguse kandideerida presidendivalimistel, Itaalias on väga asjalik naispeaminister Giorgia Meloni – miks keegi naisõiguslastest nende edu üle ei rõõmusta? Ilmselt seetõttu, et Meloni on enda kohta öelnud: ma olen naine, ema, itaallanna ja kristlane. Sellised naised feminismile ei kõlba.
Marksistlik naisõiguslus tahab, et naised loobuksid traditsioonilistest rollidest ja läheksid maailma vallutama. Seetõttu ei kaitse tänane naisõiguslus ka neid naisi, kes tahavad pärisnaisteks jääda. Isegi kui nad teevad karjääri, mis on feminismi üks unistus, ei sobi nad, sest jäävad naiselikeks ega muutu naiskomissarideks.
Vanadest hallidest aegadest on pärit nn teise suguharu naiste seadus ehk naised utsitasid oma mehi lausa takka, et nad võõra suguharu naisi vägistaksid. Ükski sotsitar ega emaorav ei astu vahele, kui toksiliselt maskuliinne Jürgen ligi EKRE naisi mõnitab – neid võib. Suguharu värk kehtib ka feministlikus ühiskonnas.
Mis naisõiguslusest me üldse räägime, kui feminism ei kaitse kõiki naisi, vaid ainult väljavalituid?
Uued Uudised
Kokkuvõte feminismist
Feminism sündis ajal, mil naistel polnud valimisõigust, haridust ega majanduslikku iseseisvust. See oli õigustatud ja vajalik revolutsioon, mis tõi naistele põhivabadused ja võrdse võimaluse ühiskonnas osaleda. Kuid tänapäeval, vähemalt Lääne maailmas, on need eesmärgid täielikult saavutatud.
Tänapäevane häälekam osa feminismist on muutunud ideoloogiliseks jäänukiks, mis ei võitle enam võrdsuse, vaid ülemvõimu eest. Selle asemel et edendada koostööd meeste ja naiste vahel, on ta tekitanud süüdistusekultuuri, kus mehed on vaikimisi kahtlusalused ja naised “igavesti ohvrid”. Selline mõtteviis ei toeta enam õiglust, vaid süvendab lõhet sugude vahel.
Kui 20. sajandi feminism taotles võrdsust seaduse ees, siis 21. sajandi feminism keskendub tundeõiglusele. Naised peavad olema mitte ainult võrdsed, vaid ka täiesti kaitstud kriitika ja ebamugavuste eest. Selle tulemusel on kujunenud “turvaliste ruumide” kultuur, mis lämmatab sõnavabadust ja vastutustunde.
Perekond on iga ühiskonna tuum. Kui traditsiooniline soorollide jaotus asendatakse põhimõttega, et “iga erinevus on rõhumine”, kaotab ühiskond oma stabiilsuse. Laste kasvatamine muutub ideoloogiliseks väljalahinguks — isa roll marginaliseeritakse, ema roll politiseeritakse. Selle tagajärjel on Läänes sündimus langenud ja meeste sotsiaalne osalus vähenenud.
Paradoksaalselt on feminism muutunud võimupositsioonil olevaks ideoloogiaks, mis samas esitleb end ohvri rollis. See muudab ühiskondliku arutelu emotsionaalseks ja irratsionaalseks: kriitikat feminismi aadressil tõlgendatakse automaatselt misogüüniaks. Selle tulemusena kaob intellektuaalne ausus ja avalik debatt. Tänapäeva feminism ei ole enam vabaduse ega võrdsuse liikumine, vaid poliitiline projekt, mis kinnistab lõhesid ja nõrgestab ühiskondlikku sidusust.
Kui kunagine feminism tõi naised laua taha, siis tänapäevane feminism pöörab laua ümber ja nõuab kättemaksu.
Seetõttu võiks öelda, et feminism ei ole enam ajakohane — tema ajalooline missioon on täidetud, ning edasine areng peaks toimuma inimlikkuse, koostöö ja vastastikuse austuse pinnal, mitte lõputu süüdistamise kaudu.