Eestis on juba mõnda aega käimas sisepoliitiline konflikt, kus vastamisi on riigipea ja valitsus. Eesti jaoks on see uudne asi, välismaal aga suhteliselt tavaline: näiteks Poolal on liberaalne valitsus ja konservatiivist president.
Eestis on presidendid olnud suuremal või vähemal määral ikkagi valitsuse tugi: näiteks Kaja Kallas oli Kersti Kaljulaidi täielik protežee, liberaalide võim oli täielik ja viis Eesti moraalsesse kaosesse. Alar Karisega aga on viimasel ajal toimumas justkui muutused.
Alguses tundus Karis olevat lihtsalt hall käsutäitja, kuid siis hakkas ta Riigikogu võimuliidu seadusandlikku praaki tagasi saatma ning nüüd läks Kasahstani visiidi järel otsesesse välispoliitilisse konflikti võimuleeri “pistrikega”. Mis toimub?
Alar Karis näib eemalduvat võimuleeri poliitikast ja rajavat oma poliitika. Kuivõrd on olnud uudiseid, et ta rohkem ei kandideeri, siis võib ta lihtsalt teha midagi, mis jätaks ta rahvale meelde kui selgrooga poliitiku. Seda on praegu lihtne teha, sest valitsusparteide maine on erakordselt madal ja neile vastanduda on juba olemuslikult loomulik ja kindlasti ka vajalik.
Teisalt, kui Karis otsustab uuesti kandideerida, siis võib tal valijameeste kogus isegi šansse olla, arvestades hetke poliitikamaastikku. Või nagu kirjutab Äripäev: “”Karis hakkab vaikselt Trumpi tegema!” Prohmaka asemel võis alata presidendikampaania.”
Kas Karisest nüüd Trumpi saab, aga võimupoliitikast end distantseerides on tal võimalik ennast ajalukku kirjutada. Eesti presidendi võiimupiirid on küll ahtakesed, aga on kohti, kus ennast maksma panna, ja see tõstab presidendi poliitikas tugevasti pildile.
Ka Eestis saab “Poolat teha” ehk vastanduda valitsusele nii, nagu seda teeb Poolas president Karol Nawrocki – ehk siis lihtsalt segada liberaalset laamendamist. Eestile oleks selline areng väga kasulik, see segaks võimuhullusid oluliselt – Eesti vajab juba ammu seadusandlikku vastandumist Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside poliitikale.
Karise jutt EL-i esindajast Venemaa suunal puhuti võimutruu meedia ja poliitmaastiku poolt katastroofiks, aga see ettepanek oli tegelikult mõistlik, Karise maine kannatab sellest ainult liberaalses leeris. Isemõtlev president on Eesti jaoks midagi uut ja tervitatavat.
Pole hullu, kui on Kadrioru akadeemiku välispoliitika ja Islandi väljaku keskkoolipoisi välispoliitika. Eestile teeb see ainult kasu, see on arvamuste paljusus, mida Eesti valitsemises ammu enam pole. Kui võimul on kohustuslikult ühtemoodi mõtlevad tüübid, siis kaob ühiskonnast demokraatia – kui aga riigis on võimalik võimupoliitika kahtluse alla seada ja panna ühiskond arutlema, on see igati hea.
Eesti ongi juba roiskunud veega tiigiks muutunud, iga värske tuulelõhk on tervitatav ja loodetavasti muutub Eesti 2027. aasta Riigikogu valimistel järel konservatiivsemaks ning eriti just rahvuskonservatiivsemaks.
Seni aga peab president Alar Karis ennast tõestama – ta ei pea olema ühiskonna ühendaja liberaalse lipu alla, vaid ühiskonna ühendaja kõigi lippude lehvides. President, kes riigi laostanud valitsusele rauad suhu paneb, on igati teretulnud.
Jüri Kukk, toimetaja
Tegemist on autori isikliku arvamusega