Juba aastaid kasutab liberaalne leer inimeste kõrghariduse olemasolu ära poliitilises ässitustöös, olles loonud narratiivi, mille järgi EKRE-t toetavad poetagused Bocki-joojad, Reformierakonda, sotse ja kahesajalisi aga kõrgharitud. See teooria on üdini mäda.
Midagi väärt on vaid akadeemiline kõrgharidus, mitte aga marksistlikes ülikoolides saadud ideoloogiline ajupesu, kui tudengid ei istu mitte auditooriumis, vaid võitlevad tänavatel Palestiina eest. Lääne ülikoolid muutuvad üha enam vasakpoolse woke-ideoloogia pesaks ja sealt tulevad ka ideoloogiavõitlejad, mitte akadeemikud.
Värske uudis väidab: “USA Lõuna-Carolina osariigi ülikoolis toimunud tulistamises hukkus neljapäeval kaks inimest ja üks sai viga”. Need tulistajad on enamasti inimesed, kes on marksistliku ideoloogia tõttu oma identiteedi kaotanud (pluss veel internetiaja ülikiire elutempo) ja valavad frustratsiooni ühiskonna peale välja.
Ülikoolis õppimine annab kahtlemata laia silmaringi, aga ainult akadeemilistes asutustes. Punaprofessorite käe all õppivate tudengite silmavaade hoopis kitseneb, sest nad saavad üheülbalist õpet. Neile õpetatakse “õiget” vaadet elule, mis välistab alternatiivid. Lääne ülikoolid on tuntud ülima sallimatuse poolest nende vastu, kes mõtlevad etteantud raamidest välja.
Analüütikud väidavad, et kõrgharitud alluvad hoopiski lihtsamalt ajupesule – kui nad käivad punaprofessorite loengutes, siis nad toetuvadki ainult seal õpitule, nad võtavad edaspidise õppe aluseks sealt saadud materjalid, mis viivad nad uute punaprofessorite õpetusteni ja kuna neil ei lubata alternatiivseid seisukohti uskuda, muutuvadki nad kõrgharitud “punasteks”.
Ei maksa unustada, et enamik revolutsiooniliidreid Lenin-Uljanovist kuni Castroteni, on olnud kõrgharidusega, paljud pühasõdalaste liidrid ja ka Põhja-Korea Kim on tudeerinud Lääne ülikoolides. Kui pea läheb ideoloogiliselt sassi, ei aita ka kolm diplomit. Ülikoolid on ka Moskvas, Pekingis, Phönjanis ja Teheranis…
Praegu võtame jutuks hoopis Eesti poliitikute kõrghariduse. Torkab silma, et kuigi erinevalt Margus Tsahknast, kel on keskharidus, on enamikul ministritest kõrgharidus, ainult et mitte sellel alal, mida ülikoolis õpiti.
Mart Laar on kahtlemata hea ajaloolane ja ka poliitik, aga akadeemilisest haridusest riigi juhtimiseks ei piisanud, ta suutis omandireformi ja turumajanduse rakendamise ikka põhjalikult vussi keerata. Omandireformiga ta küll heastas ajaloolise ülekohtu, kuid tekitas uue kihi ülekohtu all kannatajaid (sundüürnikud). Hõikega “turg ise reguleerib” laostas ta Eesti põllumehed ning avas tee Leedu ja Poola talunike toodangule.
Praegune justiitsminister Liisa Pakosta on Vikipeedia järgi õppinud ajalugu, pedagoogikat, muinsuskaitset ja restaureerimist. Haridusminister Kristina Kallas on samuti õppinud ajalugu, kuid on olnud aktiivne poliitikateadustes lõimumiste, rände ja vähemuste alal, olles ka Sorose-ülikooli kasvandik, seega ideoloogiliselt “kõrgharitud”.
Hanno Pevkur on õppinud õigusteadust, Mart Võrklaev geodeesiat ja õigusteadust, Erkki Keldo riigiteadusi ja juhtimist, Andres Sutt rahandust, Igor Taro ajakirjandust, Hendrik Johannes Terras ajakirjandust ja kommunikatsiooni… edasi võib igaüks ise uurida, kuid paistab silma, et enamik neist ei oma kõrgharidust alal, kus nad on ministrina ametis. On selge, et inimene ei saa olla hea paljudel aladel, olla täiuslik rahanduses, kaitseküsimustes, keskkonna alal, põllumajanduses. Kümmet ametit pidavad Hunt Kriimsilmad pole üdini head tegelikult ühelgi alal ja seda on nad ministriametites tõestanud. Nad on keskpärased ja pealiskaudsed.
Üks tähelepanek sotsiaalmeediast: Margus Tsahknal jäi Tartu Ülikooli usu- ja õigusteaduskond lõpetamata – ja väidetavalt visati Jossif Džugašvili-Stalin vaimulikust seminarist välja. Tsahkna afäärid ja avantüürid panevad kartma, et kas pole sündinud uus revolutsionäär…
Eesti poliitikas pole enam eredaid isiksusi, pole riigiisasid, pole üle ühiskonna lugupeetud inimesi, seega pole ka ühendajaid, on vaid enda ja oma materiaalse kasu peale mõtlejad ning võimuhullud. Sellistega riiki edasi ei vii.
Uued Uudised