Midagi on valesti.
Endine Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid läks Eesti Olümpiakomitee etteotsa. Mõne aja pärast hääletatakse ta sealt maha. Ja kõik vaatavad pealt nagu see oleks mingi tavaline asi.
Ei ole tavaline.
Aga enne kui üldse edasi minna, on üks asi, mis tuleb selgelt ära öelda.
President ei juhi riiki nagu ettevõtte juht või spordiliidu juht. President esindab riiki. See on esindusroll, mitte igapäevane süsteemi juhtimine. Ja see on oluline vahe. See ei tee kedagi automaatselt spordijuhtimise eksperdiks.
Miks peaks inimene, kellel puudub sisuline side tippspordiga, hakkama juhtima kogu Eesti spordisüsteemi?
See ei ole koht, kus “õpid töö käigus”. See on koht, kus sa pead juba algusest peale aru saama, mida sa juhid.
Sest tippsport ei ole hobi.
See on eluviis, kus sa lükkad kõrvale oma vaba aja, oma mugavuse ja tihti ka normaalse elu. Sa treenid siis, kui teised puhkavad. Sa jätkad siis, kui keha ütleb, et ei jaksa. Sa liigud edasi läbi vigastuste, valu, kahtluste ja vahel ka pisarate.
See ei ole teooria. See on reaalsus.
Ja just sellepärast ongi küsimus õigustatud: kas inimesed, kes pole seda maailma ise läbi elanud, saavad seda päriselt juhtida nii, et nad mõistavad sportlasi ja nende tööd?
Täna on ka tegevpoliitikuid, kes istuvad spordi alaliitude juhtorganites või on nende eesotsas. See tekitab paratamatult küsimuse – kas see on ikka puhtalt sport, või on see juba poliitika pikendus?
Kui poliitik on spordiorganisatsiooni juht, siis kas ta teeb otsuseid sportlaste huvidest või poliitilisest loogikast lähtuvalt? Ja kas sportlased ise tunnevad, et neid esindab inimene, kes elab seda valdkonda iga päev?
Aga siis tekib veel suurem vastuolu.
Kui täiesti tavaline inimene – ütleme “traktorist Jüri” – tahab kandideerida Riigikokku, siis öeldakse, et puudub kompetents. Naerdakse välja.
Aga kui poliitik, kellel puudub side spordiga, juhib spordi alaliitu, siis seda peetakse täiesti normaalseks.
Kus on loogika?
Ja veelgi laiemalt – miks ei võiks siis sama “traktorist Jüri” juhtida näiteks Kliimaministeeriumi? Kui ühel juhul piisab poliitilisest taustast, miks teisel juhul mitte?
Ühes kohas nõutakse eluaegset kogemust ja sisulist pädevust. Teises piisab positsioonist ja varasemast ametist.
Sport ei ole poliitika. Või vähemalt ei tohiks olla.
Sest sport peaks olema koht, kus loeb töö, mitte positsioon. Kus loeb tulemus, mitte varasem amet. Kus loeb arusaam, mitte nimi.
Praegu jääb aga mulje, et piir nende kahe vahel on hägustunud.
Ja seni, kuni spordi etteotsa pannakse inimesi, kelle põhiväärtus on poliitiline taust, mitte spordisisene kogemus, jääbki küsimus õhku: kas sporti juhitakse sportlaste jaoks või süsteemi enda jaoks?
Rainis Lipstok
