Riigikogu valimised on ukse ees ja liberaalid tõmblevad hirmukrampides. Kaubandus-Tööstuskoda teatab uhkelt, et ettevõtjad ja riik asuvad koos välja selgitama „optimaalset elektritootmise, salvestuse ja ühenduste portfelli“. Analüüs valmib veebruari lõpuks – just õigel ajal, et uus valitsus saaks sellega arvestada.
Küsigem asjaosalistelt: kas ei oleks olnud mõistlikum see arutelu pidada enne kui kliimaparanoiline energiaarengukava kinnitati? Eesti energiamajanduse arengukava (ENMAK 2035) kinnitas Vabariigi Valitsus 8. jaanuaril 2026. Kusjuures on oluline märkida, et ENMAK 2035 kliimaeesmärgid on seotud üleminekuga kliimaneutraalsele energiatootmisele aastaks 2050. Mida siin enam arutada, asi on otsustatud, häving on kindel.
Viimastel aastatel oleme näinud klassikalisi rohelise demagoogia vilju: tuulepargid, mille tootlus sõltub juhusest, korruptsioonihõngulisi taastuvenergia toetused ja põlevkivi mahasurumine ideoloogilistel põhjustel. Tulemuseks on kallis elektrihind, mis lööb nii majapidamisi kui ka ettevõtteid. Nüüd, kui kahju on tehtud, hakatakse mängima „erapooletut analüüsi“. Mugav ja loll.
Põhiküsimus on, milleks? E-valimisi pole ära kaotatud ja mürsugängsterite afäär tõstab parasiitoravate erakonna reitingut ka ilma energiamajandusliku jutuvadata. Anne Sullingu juhitud projekt lubab küll „ideoloogiavabadust“, kuid osalejate nimekiri (tuuleettevõtted kõrvuti Fermi ja VKG-ga) ning rõhk „keskkonnanõuetel“ on absurd kuubis. Kas tegu on tõelise analüüsiga või järjekordse katsega laastavat hullumeelsust õigustada?
EKRE on seisnud alati selle eest, et energiapoliitika lähtuks Eesti huvidest, mitte Brüsseli kliimafanatismist. Põlevkivi moderniseerimine, tuumaenergia ja reaalne varustuskindlus peavad olema laual ilma ideoloogilise filtrita. Hilinenud arutelud ei muuda mineviku vigu. Need ainult näitavad, kui suur on praeguse võimu ebakindlus ja hirm valimiste ees.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 25.09.2026