Uued Uudised

Kas Ukrainal enam ongi oma rahvast hoolivat tulevikunägemust?

Liiklus, transport, Tallinn, linna vaated, Vabaduse plats, lipp, Ukraina

Enamik eestlastest toetab jätkuvalt Ukrainat, omistades sellele meiegi rahvuse jaoks olulise momendi ehk võitluse Vene imperialismi vastu. See on endastmõistetav, vaenlane on ühine, ainult et Ukraina sõda mõjutavad tugevalt allhoovused, mis panevad vastupanuvõitluse õilsuse kahtluse alla ka Ukraina poolt. Kas ühise vaenlase ühendavast momendist enam piisab?

Esimene asi, mis moonutab Ukraina kui kangelase mainet, on sõdiva riigi meeletu korruptsioon. See lõhestab ühiskonda kõvasti, kui rindemehed surevad ja eliit rikastub, kasutades selleks toetajariikide abi. Mingil hetkel rahvas murdub, kui näeb oma ponnistuste nurjumist omaenda juhtkonna ahnuse tõttu. Ukrainas on seda näha deserteerumise kasvust. Rindemehed küsivad: miks ma valan verd siin poris, samas kui isandad pidutsevad? Tõtt-öelda küsivad ka paljud eestlased: miks me raiskame oma raha riigis, kus abi lihtsalt varastatakse ära – meil on ju ka oma Lehtme juhtum käepärast.

Teine moment puudutab tulevikku ehk kuhu Ukraina edasi läheb? Rahvuslased näeksid muidugi meelsasti ukrainlaste oma rahvusriiki, aga see arengutee pole ilmselt enam prioriteetne, arvestamaks, et Kiievi juhtkond viib riiki “liberaalsesse” Euroopasse. Kiievis toimuvad juba suured homoparaadid, Ukraina kuuletub kliimanõuetele, niivõrd-kuivõrd see sõjatingimustes võimalik on (ka eestlased teevad seal kliimaneutraalseid projekte), jne, jne.

Praegune Ukraina eliit suunab riiki sinna, kust paljud lääneeurooplased just põgeneda tahaks: see on migrantide ja kliimahüsteeriaga “liberaalne demokraatia”. Võib eeldada, et sovjetlikust ühiskonnast tuleva lihtukrainlase jaoks pole see just päris see, mida nad tulevikust ootavad. Aga erinevad Euroopa rahvad on varemgi näidanud, et eurorahadest tuleva näilise jõukuse pärast on nad valmis ennast maha müüma, eriti sõdiv rahvas, kes loodab Läänelt kaitset. Päris kindlalt aga Ukraina seda ei saa, sest Euroopa Liit juba kukutab ennast ise kliimameetmete ja massimigratsiooniga kokku.

Ukraina juhtkond viib praegu sõdivat riiki sinna, kus midagi head tulla ei saa. Ukrainlased müüvad Putinist eemaldudes ennast peenraha eest teisele isandale, kes pole võib-olla sedavõrd verine kui Kreml, aga kindlasti pole ta ka rahvusliku Ukraina siiras sõber. Liberaalne Lääs alistab Ukraina vereta, aga tõelist õnne ta enam ei paku. Euroopa Liit pole enam isegi mitte see, kuhu astus Eesti 2004. aastal, sellest on saanud “ukrainasid” alla kugistav monstrum, kes ise kõigub migratsiooni ja kliimavõitluse savijalgadel.

Ukraina sõdib Venemaa vastu, aga tõenäoliselt pole riigil mitte mingit tulevikustsenaariumi peale EL-i ja NATO-ga ühinemise ning “liberaalse demokraatia” omaksvõtmise. See arengutee aga näitab oma kõlbmatust, kasvõi seetõttu, et Lääs pole suutnud Ukrainat piisavalt relvastada, et too saaks Venemaale näidata, kui vastupidav ta tegelikult on. Paljud ukrainlased arvavad, et Lääs pole neid piisavalt toetanud – ja ega tollel polegi enam midagi peale laenurahade pakkuda.

Neli sõja-aastat ja veel pealegi on pikk aeg selleks, et algne patriotism nõrgeneks ja esile tuleks pettumus, lootusetus, nördimus, usu kaotus. Näib, et Ukrainas sõdib veel vaid rindemeeste patriotism ning riiklik sunnimehhanism ei luba rindel kokku kukkuda. Ukrainlastel endil pole enam lootust, et miski kardinaalselt paremaks läheks. Kui sõda lõpeb lahkuvad ilmselt väga paljud ning riiki asuvad taastama Lääne firmad oma tööjõuga.

Seega toetab ka Eesti sõdivat riiki, kus pole enam sädet, et tuleviku nimel surma minna; kus üha vähem sõdib rahvas ja üha rohkem riik; kus üha enam otsustavad suurte ja vägevate kokkulepped, mitte ukraina rahva enda soovid; kus eliit rikastub ja rahvas sureb.

Ja ka Eesti enda Ukraina-patriotism on vaid näiline, Ukrainat toetatakse vaid toetamise kui üldeuroopaliku kohustuse pärast – tegelikkust näitas see, et Eesti ei lubanud sanktsiooninimekirja panna ettevõtet ja inimesi, keda on vaja ühele Eestis tegutsevale tehasele, mis pole isegi enam meie oma, kuid varustab Vene tooret kasutades Euroopa Liitu.

Kui ukrainlased loevad, et Eesti aitab Putini sõjamasinat, siis nende süda ilmselt jäätub.

Uued Uudised

Exit mobile version