Iirimaal toimus alles hiljuti kuritegu, kus alžeerlane pussitas kooli juures lapsi. Dublinis seepeale justkui plahvatas, sest tekkinud protestid muutusid lausa lööminguteks politseiga (muidugi ilmusid välja ka muidu märatsejad, kes ei puudu kusagilt). Kogu seni migrandilembeline Iirimaa oli juhtunust šokeeritud.
Iirlased olid seni migrandisõbralikud, sest sel rahval on ajaloost väga kurvad kogemused, kui Inglise võimude terrori ja nälja eest põgenesid maalt miljonid. Ilmselt seetõttu suhtuti seni ka käimasolevasse massimigratsiooni mõistvalt (ka Eestis üritati tõmmata paralleele 1944. aasta paadipõgenemise ja tänase massirände vahele), kuid tundub, et nüüd midagi murdus.
Nimelt põgenesid arvukad iirlased ookeani taha, kus nad alustasid uut elu nullist – mitte keegi ei jaganud neile Ameerika idarannikul maad, keegi ei pakkunud prii katusealust, paremal juhul pakuti tööd ja äraelamisvõimalust. Iirlased töötasid ennast üles.
Täna näevad nad Iirimaal, kuidas võõrad tulevad, saavad sotsiaaltoetusi, korteri, palju õigusi, samas kui riigis suureneb elamupinnakriis ja kohalikud noored võivad oma kodust ainult unistada. Just elamispindu hakkab nappima kogu Lääne-Euroopas, sest kõik jagatakse ära saabuvatele migrantidele, kes ise sageli väärtusi looma ei hakka.
Ilmselt toimus Iirimaal mingi murdepunkt, kust edasi tuleb selginemine ning oma maa ja rahva eest seismine. Hollandis tõid valimised samal põhjusel võimule migratsioonivastased jõud.
Uued Uudised