Välisminister Tsahkna näitab sotsiaalmeedias ära mingid venekeelsed nimed, nimetab neid trollideks ja teatab siis uhkelt, et teda Ukraina toetamisest keegi kõrvale ei kalluta. Võib-olla ongi need putinimeelsed, aga on poliitik, kes ta on, vastasleeris on tal alati vaenlasi ja selles pole midagi imelikku. Kuni Eestis veel pisutki sõnavabadust on, tohib ka ministrit kritiseerida.
Eesti võimupoliitikutel on juba ammu kombeks kujundada endast mingi karmi tegelase maine, kutsuda esile vihased vastukajad ja teatada siis uhkelt, et vaadake, kui kõva mees ma olen, mind vihkavad kogunisti putinistid. Iseasi, kas seal ka tausta on või on see tavaline oponentide vastureaktsioon.
Miks peaks Kreml huvituma ühest 1-protsendilise erakonna ebapopulaarsest poliitikust – see kukub varsti ise ümber. Teda ei salli ka putinismi vihkavad eestlased.
Kui Lauri Läänemets oli siseminister, lõhkusid mingid tegelased tema ja ühe Delfi ajakirjaniku autosid. Härrassotsil oli nina kohe püsti, ta olevat nii tähtis tegelane, et koguni putinistid on kallal. Kogu lugu oli nii imelik, et sumbus kahtlaselt ruttu. See oli ammu enne seda, kui Läänemets nunnade kallale läks.
Maailm on juba aastaid külma ja kuuma sõja vahel, kus vastamisi on Lääs ja Venemaa. Madinaks võib minna iga hetk ja kui Venemaal on Eestis agentuur, siis pole mingit mõtet seda raisata siseministri auto kriipimise peale. Kreml lihtsalt ei saa NATO riigis nii vabalt tegutseda, et tõmmata oma agentuurile kallale jõustruktuurid mingi autorüüstamisega. Needsamad agendid võiks hoopis jälgida, kus minister käib ja kellega kohtub, sellestki oleks kasu suurem kui pelgast huligaanitsemisest.
Vaenulikud aktsioonid kuni atendaadini suunatakse ikkagi nende poliitikute pihta, kelle tegevus käib juba nii pinda, et terror, mis on niigi ekstreemne ettevõtmine, oleks agentuurile vähemvalulik kui konkreetse inimese tegevus. See on üldjuhul viimane tee.
Ja vabandust – no ei ole Eestis sellist võimupoliitikut, kes vääriks diplomaatilisi komplikatsioone, mida tekitab atendaat; Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside poliitikud ei vääri isegi auto purukspeksmist, jama tuleb igal juhul rohkem kui asi seda väärt on.
Venemaa teab ilmselt väga hästi, kui vähe on väärt siinsed lobamokad, kellel on palju sõnu, aga vähe tegusid, mis Venemaad tõsiselt häirida võiks. Isegi sanktsioonid, mida rakendatakse alates Krimmi annekteerimisest, on nagu koera saba jupitamine aeglaselt ja seibi haaval. Venemaale antakse ohtralt aega nendega harjuda. Nüüdki oli uudis, et Eesti suruvat Venemaad naftasanktsioonidega nurka – ja sõda Ukrainas kestab juba neli aastat!
Venemaa naerab Eesti poliitikute üle – kui president Karis rääkis idanaabri põlvilisurumisest, vastas Vene presidendi pressiesindaja Maria Zahharova selle peale irooniliselt, et seda tahaks küll näha. Miks peaks Venemaa suunama mingid aktsioonid selliste põhulõugade peale, kes ainult jutustavad – nende siinne agentuur töötab ilmselt hoopis liitlaste jälgimisel. Jutumeestest võimupoliitikute peale aega, raha ja inimesi raisata pole mõtet.
Mida on Tsahkna välisministrina ära teinud, et Kreml teda ohtlikuks peaks? Ukraina sõda on ummikseisus, Lääne meeleheitlik abi tuleb juba sisemiste ressursside arvelt – no pole jutumehed midagi saavutanud, isegi Trump teeb Kremli vastu rohkem ära, kui Venetsueela naftale käe peale paneb.
Kaja Kallas lubas Ukrainale miljon mürsku, sai läbi häda pooled – selline poliitik on Kremlile õnnistuseks. “Kõrge euroametniku” pistrikulend annab Putinile hoopis võimaluse rahukõnelustest keelduda.
Eesti võimupoliitikute kõrgelennulisi jutte oma “Ukraina päästjate” rollist ei maksa uskuda, sest Vene väed liiguvad sealmail siiski edasi. Need jutud on mõeldud sisemaiseks poliitiliseks tarbimiseks, et oma kadunud mainet pisutki taastada. Ilmselt tehakse selleks mõndagi, mis näitaks, nagu oleks Venemaa lobamokkade peale raevunud. Tsahkna kirjutab lihtsalt sotsiaalmeediasse mõne nõmeda postituse ja karjub siis rõõmuga: “Näe, Kreml on minu kallal!”, kuigi see on vaid reageering lollile jutule.
Uued Uudised
