14. mail 2022 andis ametivande Ungari uus president Katalin Novak. Toome teieni tema kõne, mille ta pidas ametisse astumise tseremoonial.
„Head kaasvõitlejad, head külalised!
Seisan siin täna tänutundega südames. Olen tänulik, et minuga koos on siin minu perekonna noored ja vanad ning et saan pöörduda teie poole seistes nende kõrval. Ühtlasi olen tänulik, et meid on siin täna nii palju! Tervitan kõiki ungarlasi üle kogu maailma, ka neid, kes toetavad ja jälgivad meid kaugelt.
Täna on päev, mil pöördun teie poole esmakordselt Ungari presidendina. Tänan usalduse eest, mida kinnitab minu valimine. Eelkõige kaasneb teie usaldusega minu jaoks vastutus. Oma toetajate ees on mul kohustus neile mitte pettumust valmistada. Kuid mul on kohustused ka nende ees, kes on hetkel veel umbusklikud ja taunivad.
Presidendina on mul kohustus näidata, mida tähendab mulle minu kodumaa, Ungari ja minu kaaspatrioodid, ja kuidas ma näen elu, mida me jagame ning kohta maailmas, kus me elame. Minu teod lähtuvad minu isiklikust vaatest Ungarile.
Siin me seisame koos, Euroopa südames, oma riigi pealinnas, oma rahva oluliseimal väljakul. Kuid me oleme ühtsed ka oma eesmärkides ja tahtes – „20. sajandi aastakümnete järel, mis on toonud kaasa moraalse allakäigu“ – luua parem, ilusam, rahumeelsem, jõukam ja turvalisem 21. sajandi Ungari.
Ehkki täna paistab päike ja meil, ungarlastel, on rohkelt põhjust rõõmustamiseks, tunda uhkust ja tähistada, on tume pilv siiski heitmas varju meie üle. See pilv on sõda.
Tegemist ei ole videomängu virtuaalreaalsusega, arvutimängu või sõjafilmiga. Tegemist on verise reaalsusega, mida meie vanavanemad kogesid isiklikult II maailmasõja ajal; reaalsus, mida meie teame ainult nende poolt räägitud juttude kaudu. Kuni tänaseni ei kujutanud sõda meist enamiku jaoks mitte tõelist ohtu ega sünget reaalsust, vaid välditavat riski, mis hoidis meid valvsana. See oli pikalt nii, olgugi, et Jugoslaavia sõda käis meie naabruskonnas kümme aastat. Ukraina sõjaga on aga vigastatud sõdurite ja tsiviilisikute veri tõeline, lahutatud perekondade pisarad on tõelised, oma elu leinavate inimeste pisarad on tõelised, laste nutt on tõeline, tankide möirgamine ja püssituleragin on tõeline. Šokk on tõeline, hirm on tõeline.
Head daamid ja härrad!
Ukraina invasioon on nõudnud – esimesest šokist toibumise järel – kohest, ent hoolikalt läbimõeldud ja toimivat reaktsiooni kõigilt, ka meilt. 25. veebruaril saabusid Ungarisse esimesed põgenikud ja me kiirustasime neile appi, ilma pikemalt mõtlemata, tegutsedes instinktiivselt viisil, mida pidasime enesestmõistetavaks. Bereg, Szabolcs and Szatmár, kohalikud linnapead, kirikud ja abiorganisatsioonid, meie riigi valitsus ja meie riigi kodanikud asusid kõik ühiselt tegutsema.
Praeguseks on turvalisse Ungarisse saabunud 700 000 põgenikku ja meie koos, mu head kaaspatrioodid, oleme kogunud annetustena mitusada miljonit forinti. Me hoolitseme haavatute eest, varustame toiduga neid, kes on jäänud maha, pakume saabuvatele lastele võimalust jätkata haridusteega meie riigis, anname peredele pea kohale katuse, toitu ja tööd, julgustame neid ning tagame meeleheitel olijatele hingeabi. Ungari on läbinud kaastundetesti! Ma tänan selle eest teid kõiki!
Ennastsalgavale abistamisele lisaks peame aga ka mõistma, milline on meie vastutus selles sõjas, mis on meie rahva parimates huvides, seda nii mineviku, oleviku kui ka loodetava tuleviku huvides. Toon ära kümnest punktist koosneva loetelu, mis selgitab, kuidas paistab see sõda Ungarist:
1. Me mõistame hukka Putini agressiooni ja sõjalise rünnaku suveräänse riigi vastu.
2. Ütleme kindlalt ei igasugustele katsetele taastada Nõukogude Liit!
3. Ungarlased soovivad rahu, seda nii Ungaris, kui ka oma naaberriikides. Me tahame võidelda rahus, mitte sõjas!
4. See sõda ei ole meie sõda, ent selle sõjaga võideldakse ka meie, rahuarmastavate ungarlaste vastu. Me soovime turvatunnet, vastastikust austust ja jõukust. Me nõuame sõjakuritegude uurimist ja karistamist!
5. Me ei ole neutraalsed. Me seisame süütute ohvrite ja tõe eest. Euroopa Liidu ja NATO liikmena täidame oma kohustusi ja kui meil on õigus öelda ei otsustele, mis on vastuolus Ungari huvidega, siis me ütleme ei.
6. Me ei ole mitte mingil juhul nõus andma ära oma raskelt kätte võidetud iseseisvust! Tugevdame jätkuvalt oma kaitsejõude.
7. Toetame Ukraina vastuvõtmist Euroopa riikide kogukonda.
8. Oleme valmis tooma rahu nimel ohvreid ega takista oma liitlasi ohverduste tegemisel. Ent me ei ole nõus otsustega, mis nõuavad ungarlastelt suuremate ohvrite toomist, kui oleks kannatused, mida need ohvrid tekitavad Vene agressorile.
9. Oleme valmis tegutsema vahendajatena sõdivate poolte vahel, et jätkata rahuläbirääkimistega.
10. Oleme nõudnud Ukrainalt ungarlaste õiguste austamist varem, nõuame seda ka praegu ja jätkame selle nõudmisega ka pärast sõda.
Head daamid ja härrad!
Vahel tuleb seista üksi. Ent meil on ka meie maailmavaadet jagavaid liitlasi ja sõpru. Me teame, kellele saame loota ja millal, ning ka nemad teavad, et ungarlased peavad oma sõnad ja on vaprad kaaslased. Ungari võib ju vahel alla ebamugav sõber, kuid tõelise häda korral ei jookse me ära.
Presidendiks valimise järel 10. mail ütlesin, et esimesena sõidan koju, oma perekonna juurde. Samuti ütlesin, et soovin külastada meie Poola sõpru nii kiiresti kui võimalik. Täitsin oma esimese lubaduse; parlamendist kiirustasin koju oma pere juurde. Ja ma täidan ka oma teise lubaduse. 17. mail sõidan Varssavisse kohtuma Poola presidendiga. Härra president, hea Andrzej, tänan teid võimaluse eest rääkida nii, nagu on kohane sõpradele!
Head daamid ja härrad!
Meil, ungarlastel, on igati õigus tunda uhkust oma unikaalse keele rikkuse üle, oma rahva turbulentse ajaloo üle, Ungari teaduslike saavutuste ja rikkaliku kultuuri üle. Usume, et 1848. aasta revolutsioon, 1956. aasta vabadusvõitlus ja raudse eesriide langemine 1989-1990 on kõik kinnituseks meie kustumatule vabadusihale ja sellele, et oleme alati valmis vabaduse eest võitlema. Kogu maailm peab nägema, et ungarlased on vapper ja tugev rahvas. Ungari on suveräänne riiki, kes seisab oma huvide eest, ei karda konflikte ja kaitseb ennast ning meile karmide kogemuste kaudu peale surutud positsioone.
Me ei ole muutunud. Oleme ikka need samad ungarlased, kes võitlesid oma vabaduse eest 1848, 1956 ja ka 33 aastat tagasi. Ent miks siis mõistetakse meid maailmas nüüd hukka asjade eest, mille eest meid varem kiideti?
Meie vanemad ja vanavanemad – kes suutsid elada üle 20. sajandi, mis tagantjärele tundub pea võimatuna – pärandasid meile tugeva eneseuhkuse, tolerantsuse, ellujäämisoskused ja võitlusvaimu. Me täname neid ja oleme neile tänulikud! Ent meie esivanemad ei õpetanud meile, et hea toote olemasolu ei taga automaatselt selle toote edukust turul. Ungaris nii populaarne ütlus: hea kaup kiidab iseennast, on vägagi kõnekas! Mina sellega ei nõustu! Ma leian, et head kaupa peavad kiitma ka teised. Pean seda privileegiks, et saan olla selliseks kiitjaks Ungarile – heale kaubale, mille sarnast teist ei ole! Minu üheks missiooniks on kindlustada, et ungarlased – lisaks sellele, et neid mõistetakse valesti – kogeksid võimalikult sageli ka mõistmist ja tunnustust.
Meie rahva moto on sõnastanud hästi Transilvaaniast pärit Jenő Dsida: „Me valmistume leebeks sõjaks, alati iseenda kaitseks, mitte kunagi teiste vastu, me aurutame soola ja koome kangast, teiste poolt halvustatuna, me kasvame suureks.“
Head külalised!Tänu viimase kümne aasta tööle elavad ungarlased jälle pea püsti. Me julgeme näha oma tegelikku suurust ja vaadata maailma ungarlaste perspektiivist, ungarlaste pilgu kaudu, ungarlaste huvisid silmas pidades. Ungari enesekindlus, terve enesehinnang, rahvuslik uhkus – meil on taas need omadused. Kui väga oleme neist puudust tundnud!
Budapest on maailma kõige kaunim pealinn, ükski hoone ei ületa meie uhket parlamendihoonet, kõige teravam paprika kasvab Szegedis, maailma kõige kaunimad naised on ungari naised, Szatmári ploomidest valmistatakse kõige mahedamat brändit ja mitte miski ei ole võrreldav ungarlaste mõtte ja meelega. Niimoodi mõelda on õige! Isegi siis, kui mõistame, et ainult meie mõtleme nii. Hoiame oma rahvuslikku uhkust, tunneme sellest rõõmu! Ent jälgime ka hoolega, et rahvuslik uhkus ei muutuks rahvuslikuks ülbuseks ja et kumbki neist ei asenduks globalistliku argusega.
Head daamid ja härrad!
Vahel tuleb minna barrikaadidele. Just seda on meile õpetanud Euroopa Komisjon Brüsselis – mis lakkamatult laiendab omaenda volitusi –, demokraatlikult mitte valitud nn eksperdid, vaenulik rahvusvaheline meedia, suurriikide domineerivad huvid. Me oleme õppinud, et ühel riigil on riskantne seista oma rahvuslike huvide eest. Me oleme ka õppinud, et tuleb minna barrikaadidele ja vahel neist isegi läbi murda. Nüüdseks oleme piisavalt tugevad ka selles.
Olen avastanud, et alati tasub ka otsida, ega kusagil ei leidu mõnd salaust. Kui see uks on suletud, siis tasub katsuda linki. Kui uks ikka ei avane, tuleks vaadata, ega lukuaugus pole võtit. Kui võtit ei ole, siis on mõttekas otsida keegi, keda me teame ja kes on võib olla nõus avama meie jaoks ukse. Kui me siis ikka veel ei ole barrikaadidest läbi murdnud, tuleks otsida välja rammimisvahendid! On hea teada, et nüüdseks on ungarlastel ka nii palju jõudu! Ja eriti hea on, kui me teame, kui palju sellest tuleks või ei tuleks kasutada ja millal. Olen kindel, et saan olla Ungarile kasuks uste avamisel ja võtmete leidmisel!
Head kaaspatrioodid!
3. aprilli üldvalimistel tegi Ungari selge ja ümberlükkamatu otsuse usaldada meie riiki kaksteist aastat valitsenud poliitikud tegelema ühiste asjadega ka järgmise nelja aasta jooksul. Uus parlament [Rahvuskogu] on valitud. Õnnitlen spiikrit ja kõiki valitud saadikuid ning kutsun neid austama neile antud usaldust, austama olemasolevat demokraatliku seadusloome konstitutsionaalset raamistikku ja püüdlema otsuste poole, millest saab kasu meie rahvas.
Rahva ühtsus ei alga parlamendist, kuid kui me kõik nõustume, et võim kuulub inimestele, siis peame nõustuma ka demokraatlike otsuste tulemustega. Ja kui me mõistame, et teise inimese vaadetega mitte nõustumine ei tähenda selle inimese mitte austamist, siis õpivad meie lapsed seda ühiskondliku elu kaudu. Sest kultuur ei ole mitte ainult Kodaly koorimuusika, Gyimesi piirkonna tantsud, Munkácsy’s „Haigutav õpipoiss“, Csoóri luuletused, Simándy lauldud ooperiaariad, Magda Szabó „Abigel“, Makoveczi loodud kirikud või meie rikkalik folklooripärand. Kultuur on ka see, kuidas me näeme välja ja käitume, kuidas me austame oma traditsioone ja suhtleme teistega. Tunnen kohustust olla selles osas eeskujuks.
Daamid ja härrad!
Rahvuskogu valib peaministri esmaspäeval [16.05], peagi saan hakata nimetama ametisse uue valitsuse liikmeid. Ungari kodanikuna ootan, et täitevvõimu teostavad isikud tegelevad jätkuvalt Ungari rahva julgeoleku kindlustamisega. Loodan, et reageerides õigesti pandeemiatele, julgeolekuohtudele ja majandusprobleemidele, leidub neil lisaks ka piisavalt energiat jätkata sellega, mida oleme seni ülesehitanud.
Daamid ja härrad! Ilmselt te teate, et viimase kümne aasta jooksul olen osalend avalikus elus ja töötanud valitsuses rahvusliku, tsiviil- ja kristlik-demokraatliku kogukonna liikmena. Olen selle üle uhke. Minu pühendumus oma rahvale ja kodumaale ei muutu ja loomulikult tunnen vastutust ka nende ungarlaste suhtes, kelle väärtused on minu omadest erinevad. Minu ülesanne on leida üles puutepunkt kõiges, milles ungarlased kuuluvad kokku. Leian üles ja toon esile need tegurid meie elust, mis väljuvad poliitika tavapärastest antagonismidest. Tunnen kohustust mõista erinevaid seiskohti kujundavaid argumente ning aidata enamuse otsust aktsepteerida ka neil, kes jagavad vähemuse arvamust.
Suveräänsuse häll on perekond. Rahvuse ühtsus algab samuti perekonnast. Igas laiendatud perekonnas on mõni pereliige teistest erinev. Mõned elavad külas, mõned väikelinnas, mõned Pestis või Budas, mõned tasandikel, mõned Dunántúlis, mõned mägedes. Spetsialistid ja osavad töölised, parempoolsed ja vasakpoolsed, tsentristid.
Perre kuuluvad beebid, noored, keskealised ja eakad, mõned on usklikud, mõned mitte; on katoliiklasi, kalviniste, luterlasi ja juute, tolerantseid ja vähem tolerantseid inimesi; paljulapselisi ja ilma lasteta peresid, töökaid ja laisku, jõukaid ja vaeseid, perekeskseid ja üksindust eelistavad. Nemad kõik moodustavad ungari rahva. Just nii palju erinemegi üksteisest ja just nii erinevalt me näemegi maailma enda ümber. Kuid meil on ühine ajalugu, me tunneme üksteist, me kuulume kokku. Meil peab olema võimalus kogeda, mõista ja rikastada seda, mis meis on ühist, mis meid kokku seob ja mis on meie. Ning aja jooksul õpime ka igatsema selle järele, mis meile kuulub.
Presidendina toetan ungarlasi elu edasiviimisel omaenda veendumuste järgi, milleks on kristlikud väärtused. Julgustan kasvatama lapsi hooles ja armastuses, et inimelu oleks kaitstud eostamise hetkest, kaitsen perekonda, et me austaksime üksteist ja toetaksime nõrgemaid. Nii kodus kui ka võõrsil astun välja noorte eest, et aidata neil alustada pereelu, ühendada karjääriga seotud vastutused laste kasvatamise ja eakate eest hoolitsemisega. Kaitseme loomist ja loodud maailma, toetame suuri perekondi, lapsevanemaks olemisele pühenduvaid inimesi, lapsendajaid ja neid, kes kasvatavad lapsi üksi. Tegeleme selle nimel, et eemaldada kõik rahalised takistused vastutustundliku lapsekasvatamise teelt. Ühtlasi astun välja elu kaitseks, esindan neid, kes ei ole veel võimelised end ise kaitsma. Suunan oma tähelepanu ka andekatele noortele.
Vaesuses elavad ungarlased kohtades, mis on enamusele nähtamatud, on mulle samuti tähtsad. Tahan minna nende sekka, istuda nende juurde ja kuulata ning esindada neid. Tahan olla kõrv, süda ja suu neile, keda praegu kuuldakse, nähakse ja mõistetakse vähem, et meil oleks võimalik tunda, et kuulume kokku. Ja ehkki isiklik kohalolu on kõige tähtsam, aitab ühtsustunde loomisele kaasa ka kogukonnameedia: minu Facebooki, Instagrami ja Twitteri kontod.
Head külalised! Tänan teid väga, et olete täna siin. Tänan, et tulite siia kirikust, jumalateenistuselt. Tänan kõiki palvete eest!