Eestlast on harjutud pidama pragmaatiliseks, kahe jalaga maa peal olevaks usukaugeks inimeseks. See on müüt. Traditsioonilise kiriku tühimiku on meie ühiskonnas ja nutiseadmetes sisse võtnud agressiivne, reguleerimata ja südametu asendusreligioon: sotsiaalmeedia coachindus. Instagramist ja TikTokist on saanud kaasaegsed kantslid, kus küünilised eneseabi-, suhte- ja finantsprohvetid tinistavad omakasu nimel haavatavate kodanike ajusid.
Me ei räägi süütust meelelahutusest. Me räägime massilisest ja karistamatust vaimsest sandistamisest, mida riik täiesti tegevusetult pealt vaatab.
Kogu Eesti sotsiaalmeedia on neid täis. Nad on igal pool. Piisab vaid korraks elumurest murtuna ekraani vaadata, kui algoritmid su sisse piiravad ja suunavad otse nende isehakanud päästjate küüsi. Nende peamiseks relvaks on ostetud lühiajalised kursused ja iseendale trükitud kuldse raamiga paberid, mida jultunult nimetatakse „diplomiteks“. Mingit akadeemilist haridust, elukogemust või teaduslikku baasi seal taga ei ole. On vaid oskuslik rakenduspsühholoogia ja agressiivsed müügitehnikad, mille ainus eesmärk on abivajaja viimane rahasumma endale krabada.
Selle uue usu kõige õõvastavam nägu vaatab vastu suhte-, toitumis- ja elutreenerite kontodelt. Inimesi on asunud elama õpetama vaevalt täisealised või ise sügavas isiklikus kaoses olevad noored, kes püüavad oma lahendamata traumasid teiste peal välja elada. Nad lammutavad aastatepikkusi abielusid mustvalgete sotsiaalmeedia klišeedega, diagnoosivad suvaliselt „nartsismi“ ja jagavad ohtlikke söömishäireid tekitavaid dieete.
See on psühholoogiline illegaalne kirurgia ilma igasuguse tuimestuseta. Kui keegi üritaks tänaval ilma hariduseta hambaid välja tõmmata, viiks politsei ta kohe minema. Kui aga ekraani vahendusel lõhutakse inimese reaalsustaju ja süvendatakse ränki vaimse tervise kriise, ei vastuta need isehakanud koolitajad absoluutselt mitte millegi eest. Nad pesevad oma käed puhtaks peenes kirjas lepingutega, kus kogu süü veeretatakse ohvrile: kui lubatud imet ei sündinud, siis sa lihtsalt „ei uskunud protsessi“ või on su „vibratsioon liiga madal“. See on puhas vaimne vägivald ja manipuleerimine.
Sõnavabadust ja ettevõtlusvabadust kasutatakse siin juriidilise kilbina, et õigustada süstemaatilist kelmust ja inimeste kurnamist. Kodaniku psüühika ja tervis peavad riiklikul tasemel alati kaaluma üles suvalise šarlatani õiguse karistamatult teiste tragöödia pealt rikastuda.
Praegune anarhia digiruumis on muutunud ühiskondlikuks ohuks, kus haavatavad inimesed jäetakse teadlikult kiskjalike algoritmide ja manipulaatorite meelevalda. Kuni me seda nähtust avalikult ja halastamatult välja ei naera ning kuritegevusena ei kohti, mädandab see uus sotsiaalmeediausk Eesti inimeste vaimset tervist edasi.
Rainis Lipstok