Registreeritud töötute mass jaguneb meil peaaegu matemaatilise täpsusega pooleks: 51% on eestlased ja 49% on mitte-eestlased. Esmapilgul võiks ju õlgu kehitada. Aga imelik on see sotsiaalne proportsioon. Mööbeldame numbrid korraks ümber.
Eestlased moodustavad riigi elanikkonnast peaaegu kaks kolmandikku (ca 67%). Et töötute seas langeb nende osakaal vaid poole peale, näitab eestlaste kindlat positsiooni tööturul. Eestlase jaoks on töötus pigem ajutine tagasilöök, mille määr jääb madala 4,3% juurde.
Tõeline sotsiaalne survekoht asub tabeli teises pooles, kus vähemused reastuvad töötuse protsendi järgi nagu rindeteates. Need ei ole kellegi pastakast imetud oletused, vaid Eesti Töötukassa ametliku kuustatistika ja Statistikaameti tööjõu-uuringu karmid faktid.
Kõige rohkem torkab silma kohalik vene keelt kõnelev elanikkond – siinsed püsielanikud, kellest märgataval osal on taskus hall pass või naaberriigi kodakondsus. Nende grupi sisese töötuse määr kõigub riiklike andmete põhjal 9,5% ja hallipassimeeste puhul koguni 10,1% vahel.
See on aastakümneid sisse tallatud struktuurne kraav. See on elanikkond, kes on sageli geograafiliselt ja keeleliselt lukustatud piirkondadesse, kus uue töö leidmine on ilma riigikeeleta ränk pähkel.
Selle niigi hapra tasakaalu lõi sassi sõda. Ukraina kodanikud on täna Eesti tööturu kõige haavatum osa – nende seas küündib töötuse määr ametliku statistika järgi tervelt 17,2%-ni. See näitab, kui raske on võõrasse ühiskonda kanda kinnitada, kui sul puudub kohalik võrgustik ja keeleoskus. Kuid arvestades, et ligi 70% tööealistest ukrainlastest on suutnud end Eestis juba reaalselt ära elatada, on see 17% märk sellest, et inimesed üritavad aktiivselt süsteemi siseneda, mitte ei jää toetustele lootma.
Mida see pooleks jaotatud statistika meile tegelikult ütleb?
See ütleb, et Eesti töötus ei ole lihtsalt majanduslik näitaja, vaid integratsiooni lakmustest. Seni, kuni meil on riigis gruppe, kelle töötuse risk on kaks kuni neli korda kõrgem kui põhirahvusel, jääb Eesti tööturg haavatavaks. Proportsioonid on riiklikes andmebaasides avalikult laual ja need ei valeta – meil on aeg hakata tegelema töötuse sisulise, mitte ainult statistilise poolega.
Rainis Lipstok
