Äsja möödus 50 aastat sellest, kui Ronald Reagan asus California kuberneri ametikohale. Jah mõelda vaid, juba 50 pikka aastat.
Mullu valis Ameerika Ühendriikide rahvas omale uue, järjekorras neljakümne viienda riigipea Donald Trumpi. Endise New Yorki liberaali ja praeguse vabariikliku partei juhi sõnum oli lihtne – nimelt ei lepi ameeriklased enam vähemaga, kui kõige paremaga. See tõi maailmale uue ajajärgu. Trump on nüüd uue ajastu märk, ent need kes vähem või rohkem ajalugu tunnevad, tõmbavad siin paralleele 1980-ndate aastatega.
Kes tõmbab Eestis omale nahktagi selga ja ajab juuksed püsti, kes hakkab venestamist läbi viima või kes räägib uuest rahvuslikust ärkamisest. Toon lugejateni Ronald Reagani, ent lähen veel kaugemasse minevikku, nimelt aastasse 1967. Autobiograafias Ühe ameeriklase elu, mille Reagan kirjutas kohe pärast oma teist presidendi ametiaega, maalis ta piltlikult öeldes puust ja punaseks liberaalide ja konservatiivide erinevused. Viiskümmend aastat tagasi, 1967. aasta 2. jaanuaril asus Ronald Wilson Reagan täitma oma esimest ametikohust California kubernerina.
Oli aasta 1966. California osariigis mässasid tudengid, osariigi elanikel oli üksikisiku kohta kõige kõrgem maksukoormus kogu USA-s. Samuti oli Californias kõrgeim kuritegevuse tase, pillavaim abirahade süsteem ning süvenev probleem õhu- ja veereostusega. Osariik, mis 19. sajandil oli võimalustemaa sümbol, polnud seda enam mitte 20. sajandi teises pooles.
Nimelt hakkas sisseränne kasvama, kuid peale suurt majanduskriisi oli uute töökohtade juurdekasv vähenenud. Üha rohkem ettevõtteid kurtsid liigse riigipoolse reguleerimise, kõrgete maksude ja osariigi ametnike suhtumise üle. Ronald Reagani vastu kandideeris liberaal Pat Brown, kes uskus, et kõiki maailma probleeme on võimalik lahendada maksumaksja raha valupunkti kühveldamisega. Tuleb lugejatele tuttav ette? Palju on räägitud 1960ndate noorte revolutsioonist, ent varju jäi üks teinegi terves riigis leviv liikumine, see oli tavalise inimese vastuhakk. Rahvast võõrandunud riigiaparaat tekitas tavalises ameeriklases nii nördimust kui ka abitust. Igalt teenitud dollarilt tuli maksta juba 37 senti süsteemile. Inimesed olid tüdinenud bürokraatiast, mille peamine eesmärk näis olevat kaitsta bürokraatiat ennast. Usalduse kaotasid poliitikud, kes pooldasid ebatõhusaid abirahade süsteeme, mis olid end ammendunud. Samuti suurenes usaldamatus Washingtoni isehakanud intellektuaalse eliidi suhtes, kes enda arvates teadis kõige paremini, mida Ameerika rahvas vajab.
Eelvalimistel tembeldas üks põhikonkurent Reagani paremäärmuslaseks ning heitis ette tema kuulumist kommunistidega seotud ühendusse. Loomulikult jättis too konkurent mainimata, et saades teada ühenduse eesmärkidest, asus Reagan kohe nende vastu võitlusesse. Pole saladus et 1950ndatel üritasid ameerika vähesed kommunistid Hollywoody oma käpa alla saada. Tegelikult pahandas alusetu rassismisüüdistus Reaganit väga, sest tema lapsepõlve kodus polnud suuremat pattu kui rassism. Lisaks sellele pidi Reagan siluma lõhet vabariiklikus parteis, mis oli kestnud juba paar aastat ning ulatus ka California vabariiklasteni, enne kui ta kuberneri kandidaadiks kinnitati. Seepärast sõnastaski California vabariiklaste esimees Gaylord Parkinson niinimetatud üheteistkümnenda käsu: Sina ei pea mitte halba rääkima teistest vabariiklastest. Siinkohal tõmban ma paralleele Eesti konservatiividega, kelle hulgas on mitmeid seltskondi. Teatud konservatiivide seltskond on võtnud omale kohustuseks Konservatiivset Rahvaerakonda maha teha, tehes sellega suure karuteene nii endale kui kogu ühiskonnale.
Peale seda kui Ronald Reagan sai teada oma võidust, mis oli 58% konkurendi Pat Browni ees, jäi tal vaid kaks kuud aega end kuberneri ametiks ette valmistada. Pärast aastatepikkust riigiaparaadi kritiseerimist, tuli tal astuda uustulnukana lõvikoopasse, nagu ta seda ise nimetas. Reagan kohtus võtmetegelastega, sai ülevaate eelarve koostamise kohta ning kuulas, mida rahvas ühelt kubernerilt ootab. Valimiskampaania käigus lubas Reagan, et ei nimeta ametisse mitte neid inimesi, kes teatud kohta väga soovivad, vaid neid. kes teatud ametiposti väga ei soovi. Need ametnikud pidid ennastohverdavalt käitudes siiralt soovima riigiaparaadis korda luua, mis minu kui loo autori meelest igati loogiline näib. Meeskonna ehitamise ajal selgus, et raamatupidamisliku mustkunsti abil oli seni suudetud varjata osariigi pankrotti.
California kulutas selleks ajaks iga päev miljon dollarit ja seda juba terve aasta. Ronald Reagan informeeris oma ametisse astumise puhul peetus kõnes kalifornialasi avastatud majanduslikust katastroofist ning lubas teha kõik endast oleneva, et rahandus võimalikult ruttu korda saaks. „Me kärbime, lõikame ja piirame, kuni valitsuskulud vähenevad,“ teatas värske kuberner.
Osariigil seisis ees 200 miljoni dollari suurune eelarve puudujääk. Sõltumatute audiitorite meeskond tegi ülevaate probleemide ulatusest ning Reagan tegi raske otsuse: nimelt tuli alguses makse tõsta. Kuberner neelas selle mõruda pilli alla ning lubas juba esimesel võimalusel osa rahast maksumaksjale tagasi maksta, mis sai hiljem ka teoks. Teisel ametiajal oli Reaganil võimalik juba neljas maksutagastus teha, eelarve ülejääk oli senistest kordades suurem. California osariigi demokraatide juht tormas Reagani kabinetti ja süüdistas kuberneri avaliku raha põhjendamatus raiskamises. Tegelikult pärines see avalik raha ju rahvalt endalt ning tagastatud sai peamiselt kinnisvaramaksu soodustuste kaudu enam kui viis miljardit dollarit. 1973– 1974. aasta majanduslanguse ajal suudeti uue programmi raames abirahadelt maha võtta seitsekümmend kuus tuhat inimest, kes läksid edasi tootvale tööle. Lõpuks polnud California enam abirahade pealinn.
Ronald Reagan külastas oma esimese ametiaja alguses osariigi mustanahaliste elurajoonides elavaid perekondi ning suurt osa Mehhiko päritolu ameeriklaste linnaosi. Vähemuste probleemidega tegeleti, ning seda tegid taas konservatiivid. Üks ajakirjanik pani Reagani esimesele tööaastale nimeks „Ronald Reagani poliitiline kool“. Reagani esimene tööaasta ei läinud plaanipäraselt: vägivallatsemine ülikooli linnakutes jätkus, demokraadid lükkasid tagasi kõik tema tehtud ettepanekud. Kolledžirahutused vaibusid tänu Rahvuskaardile ja heale diplomaatiale. Peale olukorra rahunemist sai keskenduda halduskulude kärpimisele ja valitsusaparaadi efektiivsemaks muutmisele. Hoiti kokku sadu miljoneid või isegi miljardeid dollareid maksumaksja raha ning selleks polnud vaja teha enamat kui lihtsalt avalikus sektoris juurutada mõningaid kaasaegses erasektoris elementaarseid põhimõtteid ja lahendusi. Iseseisvana riigina oleks California tollal olnud seitsmes majandusjõud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Ronald Reagan muutis oma valitseva kaheksa aasta jooksul California osariigi haldusaparaadi kuluefektiivsemaks, väiksemaks ja erasektorile sarnasemaks, tõstis ametnike tööindu ning piiras bürokraatiat. Paljud soovisid, et Reagan kandideeriks ka kolmandaks ametiajaks, ent mees tundis et oli enamik oma eesmärke kubernerina saavutanud. Loomulikult oli Reagani elus olulisel kohal ka tema naine Nancy. Reagan mainis kunagi, et ta tunneb oma naisest juba siis puudust kui too teise ruumigi läheb, millest väib järeldada, et tegu oli igati harmoonilise abieluga. Ronald ja Nancy lahkusid Sacramentost 1975. aasta alguses, ent nagu me lugejatena teame, tuli abielupaar veel rahva ette tagasi.
Mulle kui loo autorina on just see eluetapp Ronald Reagani elus kõige südamelähedasem, ilma suure globaalse glamuurita, mille presidendi amet paratamatult endaga kaasa toob. Viiskümmend aastat Ronald Reagani poliitilist kooli jätkub, sest peale kasvavad uued põlvkonnad.