Jõuluaeg näitas, et Kersti Kaljulaid kardab vajuda unustuste hõlma ja „Pealtnägijale“ järgnes Raadio 2 saade „Olukorrast riigis“.
Esiteks on mõlemal korral tegemist mõlema kanali meedias enammainitavate saadetega. Ehk taotluseks on ilmselgelt võimalikult laiem valijatest koosnev auditoorium.
Teiseks on mõlemad kanalid riigi ülalpidamisel, mistõttu võivad endale lubada ka vaatajate-kuulajate jaoks mitteatraktiivseid saatekülalisi, mitte kartes jääda seepärast reklaamirahast ilma, sest seda propagandat maksab kinni maksumaksja. „Pealtnägija“ langes näiteks pärast K.Kaljulaidi osalemist kolinal edetabelis ja jäi ilma 13 tuhandest vaatajast.
Kolmandaks on K.Kaljulaid euroametnikust sirgunud poliitik, kes ei saagi endale lubada seisuse tõttu näiteks meie kollaste telekanalite reporteri rolli, sest seal, erinevalt mingist soliidsuse miinimumist pidavast „Pealtnägijast“, peavad meie kollased telekanalid ajakirjanike pähe avalikult narkootikumide tarvitamisega hoobelnud isikuid, kinni istunud gangstereid, mikrofoniga meestesauna trügivaid paljaid naisreportereid, oma isikliku elu eksponeerivaid suure suuga lobatibisid ja muid itsitavaid seltskonnafiguure.
Nii et kanalite valik on igati õigustatud – ERR on küll kallutatud, kuid enamjaolt ikkagi mitterõve kanalite kobar. Ja ka riigivõimule lähemal, millega on K.Kaljulaidil tõenäoliselt mingid plaanid.
Mis ajendas K.Kaljulaidi aktiviseeruma meediamaastikul justnimelt jõuludel? Loomulikult on jõulud eesti perede jaoks armsaim aeg, ja sel ajal on inimestele kergem hinge pugeda. Kaljulaid saab sellest suurepäraselt aru – ka sellest, et perekond on endiselt ühiskonna ja riigi alustala. Selleks autasustaski ta traditsioonilist perekonda vihkavat ropu suuga seelikus meest, selleks palkaski EV suureks juubeliks naisepeksjat, et pereinstitutsiooni koos eestlusega õõnestada. Aga kuna see tal korda ei läinud, miks siis mitte kasutada ära lühikese mäluga inimeste sentimentaalsust, et saaks veel minna teiselegi ringile.
Veel on põhjuseks kindlasti see, et just sel ajal oli K.Kaljulaid harjunud rahvast õpetama ja noomima. Seekord räägib uusaastakõnet soliidsem inimene, aga igatsus mikrofoni järgi on suur.
Kaljulaidi kaugemale ulatuvatest plaanidest räägib see, et tema tuli kogu saate jooksul korduvalt tagasi Riigikogu usaldusväärsuse teema juurde, parlamendis presidendimääramise ainuõigsuse juurde. Ta väitis, et ei pea muutma mitte presidendivalimiste korda, vaid taastama Riigikogu usaldusväärsuse. «Mina muide olen, mõeldes ka tulevikule, teinud sellist rasket tööd, et kuulanud meie parlamendi debatte. Ma saan väga hästi aru, miks Kalle Grünthal ja teised tahavad parlamendi nii naeruväärseks muuta – võibolla saab siis selle laiali saata või teha ettepaneku selle laialisaatmiseks nagu enne II maailmasõda? Aga miks näiteks Isamaa lubab Kojamehel selles samas protsessis osaleda? Ma sellest aru ei saa.»
Kõigepealt tahaks meelde tuletada, et Riigikogu saadik Tarmo Kruusimäe pole antud kontekstis mitte mingi Kojamees, nagu Kaljulaid ise pole ei Buratino ega Orissaare seeneline. Kruusimäed on erinevalt Kaljulaidist valinud eesti rahvas ja jätku lava- ja hüüdnimed välja Riigikogu usaldusväärsuse arutamisest. Ja kui mälu vedas Kaljulaidi jälle alt („mis ta nimi nüüd oligi), siis viisakam on küsida saatejuhilt üle.
Rahva poolt parlamenti valitud saadikut Kojameheks nimetanud Kaljulaid muretseb aga muudkui Riigikogu väidetava naeruvääristamise pärast. «Parlamenti muudetakse täna täiesti pidevalt naeruväärsemaks ja naeruväärsemaks… Midagi tuleb teha parlamendiga. Presidendivalimiste korra ümber võib ju nikerdada ja katsuda mööda minna sellest, et parlamendil pole nii palju usaldusväärsust. Aga meie probleemide juurpõhjus riigikorralduses ei ole mitte see, vaid hoopis, mis juhtub täna meie parlamendiga.»
Kersti Kaljulaidi loogika on see, et tuul puhub sellepärast, et mets kohiseb. Kui ta ise tuli parlamenti loosungiga aktivisti dressides ja korraldas seal stseene, kas see ei olnud siis parlamendi naeruvääristamine äärmise lugupidamatuse avaldamise teel? Kui Kaljulaidi tõmmati seal viimasel hetkel Nestori kaabust välja, nagu jänest, ja nimetati „presidendiks“, millega ta ise oli vägagi päri, siis see ei olnudki Riigiukogu naeruvääristamine?
Kui ta väitis, et Riigikogu poolt määratud valitsus on riigi jaoks julgeolekurisk, kas ta siis ei õõnestanud parlamendi autoriteeti? Kui ta väitis välismeediale, et vihkab valitsusse kuuluvat erakonda, kas ta siis ei naeruvääristanud Riigikogu? Kui ta esines parlamendis hapu näoga sisutühjade noomivate kõnedega, oli see siis mingi austusavaldus? Kui ta toetas kõigiti valitsuse kukutamist ja tema mõttekaaslased esinesid Riigikogus ametlike ettepanekutega taastada N.Liit, minna Venemaa koosseisu jne, kas see ei olnud parlamendi naeruvääristamine?
Loomulikult saab otse-eetris veenvalt esineda ikka piisavalt erudeeritud ja vastava (antud juhul poliitilise) kogemuse ja pädevusega inimene, nii et me ei saagi nõuda aktivisti sugemetega euroametnikult, et tema jutt oleks soliidne ja veenev. Kõik Kersti Kaljulaidi viited sellele, kui „halvasti“ läheb nendel riikidel, kus presidenti valib rahvas (Soomet ta targu ei mainimud), räägib mitte tegelikust olukorrast, vaid on Kaljulaidi eneseõigustus – miks ta nõustus saada riigijuhiks üsnagi naeruväärsel moel, miks tegeles rahva ühendamise asemel rahva lõhestamisega, miks kogu aeg reisis rahva kulul enamasti naeruväärsetel ettekäänetel, korjas konisid ja suusatas, nagu Kristina Šmigun-Vähi, miks rääkis oma epistleid rahvale nii hapu näoga.
Mitte Kalle Grünthal ei ole koos „teistega“ naeruvääristanud Riigikogu, vaid Kersti Kaljulaid naeruvääristas presidendiametit.
Ivan Makarov