Me oleme väidetavalt laulurahvas, kes laulis ennast vabaks. Siis oli meil üks laul paljudest, mille oleme tänaseks unustanud, “Mingem üles mägedele”, mida laulis vabaduslaulik, kes on praegu lihtsalt laulik ja reklaamimees.
“…vaat’ke alla rahva hinge, läbi tumma võõra väe. /…/ Vaat’ke, kuidas hing on haige, kurjus haaranud on käe… /…/ Vaat’ke, haavad rahva hinges, ikka veel ei parane, ükski abinõu ei ole, enam liiga varane.
Vaat’ke, kõik on võhivõõras – kas on see siis kodukant? Tänavate tõmbetuules hulgub sihitult migrant.”
Aastatel 1988-1991 viis see laul meid edasi. Nüüd oleme ta unustanud, aga kõik on taas aktuaalne: rahva hing on haige, haavad selles ei ole paranenud ka 33 aastaga, oma maa on taas võhivõõraks muutunud ja tänavatel hulgub Valgevenest tulnud migrant. Kurjus on haaranud käe, mida näeme nii Lehtme varguses, Ligi ilkumises, Pakosta vangides, KriKallase venestamises kui valitsuse Dataseli-tehingutes.
Ei saa öelda, et meil jõukust pole, ainult et see on vaid osale rahvast osaks saanud, endiselt on meil palju inimesi, keda vaevab vaesus. Kui mõnda aega tõi tulu ettevõtlus, siis nüüd on rikkaimad need, kes töötavad riigiaparaadis ehk toiduahelas. Meie valitsus aitab võõrast sõdivat rahvast, kelle omad valitsejad varastavad selle abi, kuid ei aita eesti rahvast.
Me andsime ära tagasivõetud suveräänsuse. Euroliit pole isegi enam see, mis ta oli siis, kui me sinna astusime. Nüüd on tema vaevaja ja Euroopa põleb tules. Eestlased on oma rahvust häbenema hakanud ja maailmakodanikuks olemist peetakse toredaks asjaks. Nooremad ei tea, et kõik on kuradima sarnane Nõukogude Liiduga, sealhulgas kampaania korras läbi viidav kliimavõitlus.
Osa meist on jõukad, aga miks me ei näe nägudel rõõmu? Ühistransport on täis mornide nägudega rahvast, rõõmsad on vaid lapsed, kellele nokutädi pole veel kliimahirmu ja sooärevust õpetanud. Eesti suurimaks mureks on inimeste vaimne tervis.
Meie vabaduselaulud ei erguta enam kedagi. Võib-olla kuulaks siis poolakate omi, mida esitab üks noor naine, ja need kutsuvad vabadusele.
“Seni kontrollisime me ise oma saatust, nüüd kirjutavad teised meie elulooraamatut. Täna vaatame me vankuvat maailma, elus püsides vaid oma mälestustes ja ootame uut koiduaega.
Meilt on võetud vabadus ja nimi, aga sama veri voolab ikka veel meie sees. Kus on meie juhid, kes valitsesid targalt? Kus on vabad seadused, mis kaitsesid meie kodu?
Nõukogud on kadunud, koosolekud on vaikinud, kroonid helgivad võõraste isandate laubal. Vabaduse asemel on meil vaid küünlad, põlemas meie kangelaste haudadel.
Aga vaadake sügavale enda sisse, seal hõõgub säde. See pole lõpp, see on vaid katsumus. Meie tahe on kõvem kui teras. Me tõuseme tuhast, me süütame söed taas. Me viskame oma kehadelt ahelad maha, me võtame tagasi meilt varastatud vabaduse.
Me võtame põllud tagasi, me võtame metsad, iga kivi räägib taas meist. Need aastad, need ajad tulevad tagasi. Me oleme jälle need, kes me olime – oma kodumaa isandad. Vennad, on aeg põlvedelt tõusta, on aeg koju naasta – see maa on meie, meie saatus on meie, me ei loovuta seda kunagi kellelegi.”
Uued Uudised