Sotsiaalmeedias jagab oma kogemusi 40. eluaastatesse jõudev mees, toetudes uudisele, mille kohaselt “Kui 18-34-aastaste vastajate seas on enamuses vastajad, kes on sõnastuse (abielu muutmine sooneutraalseks – toim.) muutmise poolt, siis alates 35. eluaastast on ülekaalus vastajad, kes sõnastuse muutmist ei toeta.”
“Saan täiesti aru tänasest noortest, sest olen ise samasugune olnud. Ainult et kui 25-aastane ei tea, mis mõlgub 40-aastasel meeles, siis 40-aastane mäletab, milline ta oli 25-selt.
25-aastaselt toetasin ma “multikultuursust” ja “globalismi” , nagu seda tänapäeval iseloomustatakse. Näiteks tahtsin ma noore mehena, et Tallinn oleks täis eksootilisi tõmmusid ja tumedanahalisi kaunitare, puhtalt valiku mõttes. Praegu elan koos eestlannaga ega unistagi eksootikast, eesti naised on parimad.
Kui vaatasin filmidest New Yorki või Londonit, tundus multikultuursus lahe – nii palju erinevaid inimesi. Nüüd olen ise paljudes maailmalinnades käinud ja ka elanud ning ei hinda enam neid – suured, anonüümsed, kärarikkad, vastuolulised. Pariisis on suuri araablaste ja aafriklaste kampasid vaadates kõhe. Hindan nüüd väga vaikseid Eesti väikelinnu, näiteks Haapsalut ja Türit.
Olin 18-aastane, kui mulle tundusid toredad kõik uudised, mis tulid Läänest, isegi pommiplahvatused – ikkagi action, elu käib, miski toimub. Nüüd on tollaste mõtete pärast häbi.
Mulle on alati meeldinud inglise keel ja räägin seda nüüd üsna hästi. Samas on vasikavaimustus üle, eriti kui näen, kuidas inimesed võõrkeelt justkui jumaldavad ja oma emakeele hooletusse jätavad. Inglise keel on ületamatu teistest rahvustest inimestega suhtlemisel, kuid ei tohiks muutuda mingiks staatuskeeleks, nagu praegu näha võib. Räägime tööasju inglise keeles, aga kui on argijutt, võiksime välismaiseid sõpru ärgitada eesti keeles rääkima, mida kahjuks Eestis peaaegu ei tehta.
Olen ka geide suhtes siiani leplik, kuigi seda “abieluvõrdsust” ei toeta. 25-aastaselt ja nooremalt olime kihevil just lesbide pärast, et mida nad küll teevad ja kas meie sinna seltsi ka saaks? Aga teise mehega ennast ette ei kujuta ega ka seda, et mõni mees läheneks mulle. Vastu hakkab! Mina jätaks mehe ja naise abielu esiplaanile, teised võiksid mingis kooseluvariandis olla.
Mäletan, kuidas me läksime 23-aastatena õhtul baari ja panime jalga naiste kõrgete kontsadega kingad. Tollal tundus selline piiride kompamine maruvahva – praegu ma seda enam ei teeks.
Noorena oleme me kõik radikaalid, ahmime endasse uusi kogemusi ja olukordi. Kunagi saab sellest isu täis ja siis hindame juba üha rohkem seda, mis meil olemas on ja mis on meid sünnist saati saatnud. Ärme riku ära traditsioonilist elu vaid selle pärast, et kõik uus tundub noorena põnev!”
M.T.