Sel nädalal jätkus oma õpilasi magatanud brasiillasest jalgpallitreeneri Getulio Aurelio Fredo skandaal ning samas võeti sotside eestvedamisel Riigikogus vastu seadus, mis lubab alaealistel noortel vanemate teadmata psühhiaatri poole pöörduda – mis seob neid kahte sündmust?
14-aastasega seksinud vutitreeneri loo järel tõstatus üles noorte seksimisea tõstmine vähemalt 16. eluaastale, vanemate teadmata psühhiaatri poole pöördumist lubav seadus aga võttis alaealistelt noortelt igasugused vanusepiirangud maha – skandaal ja seadus liikusid vastupidises suunas. Ühelt pool liiga noored, teisalt jälle piisavalt täiskasvanud.
Ühiskonna liberaalne osa reageeris küll brasiillase pedofiilsetele kalduvustele kriitiliselt, aga tundub, et seda tehti rohkem moepärast, sest reageerimata ei saanud ju jätta. Peamiselt mõisteti ainult hukka, tegusid aga ei kavatsegi keegi peale EKRE ette võtta. Näiteks justiitsminister Maris Lauri mitte ei otsinud võimalusi rahvuskonservatiivide algatusi toetada, vaid otsis põhjusi, miks seda mitte teha.
Nii oli ka teiste liberaalse ja vasakpoolsete poliitikutega, kes küll vahutasid ja kritiseerisid vutitreenerit, kuid mitte mingeid algatusi ei toetanud – ja see on isegi arusaadav, sest kogu selle leeri poliitika ei ole suunatud mitte noorte hoidmisele liiga vara täiskasvanuks saamisest, vaid just nende kiiremale tõukamisele suurde ellu.
Tõepoolest, kui 15-aastane võib nüüd ilma sotside loal vanemate teadmata psühhiaatrikabinetti suunduda, siis kuidas talle keelata seksi, nõudes veel aasta jagu ootamist? Just selles peitub põhjus, miks Getulio Aurelio Fredo tegevus ainult deklaratiivselt ja kosmeetiliselt hukka mõisteti.
Lääne ühiskonnas on liberaalid ja vasakpoolsed liitlased ning üheskoos tehakse kõik, et lapsed juba varakult oma seksuaalset orientatsiooni otsiksid, tädidelt eneserahuldamist õpiksid, sooneutraalselt riietuksid ja käituksid – seksiea tõstmine ei mahu lihtsalt sellesse pilti. Kui moraalsed barjäärid poleks nii tugevad, siis seda iga pigem langetataks. Abordikultus kuulub samuti seksilodevuse juurde.
Pereväärtusi, mehelikkust ja naiselikkust, laste lapsepõlve ja noorusiga kaitsevad ainult konservatiivid, teised tahavad senist ühiskonnakorraldust pseudovabadustega mängides lammutada.
Seega jälgigem sõnade ja tegude ühtsust – kui lapsi ja noori tahetakse kaitsta, siis olgu see ikka kõiges ja silmaga nähtavalt. Kui aga “uued normaalsused” surutakse juba lasteaedadesse, siis pole mõtet uskuda, et verinoori tüdrukuid pedofiilsete kalduvustega tegelaste käest üldse päästa tahetakse.