Eesti elukalliduse kasv on tegelikkuses ületanud inflatsiooni, sest Eestis arvutatav inflatsioon ei sisalda endas intressimäärade tõusu. Seetõttu on suur osa Eesti leibkondi tabanud intressimäärade tõus lisaks inflatsioonile heaolu vähendanud.
Viimase kolme aastaga on hinnad statistikaameti arvutusel kasvanud umbes 40 protsenti. Niipalju on kallinenud ameti poolt arvutatud inimeste teenuste ja toodete ostukorv. Samas ei räägi see number elukalliduse tõusust kogu lugu. Tegelik elukallidus on tõusnud rohkem, vähemalt märgatava hulga inimeste jaoks.
Nimelt puudub Eesti tarbijahinnaindeksis intressimäärade komponent. Lähtuvalt viimasest, ehk 2021. aasta Eesti leibkondade varade ja kohustuste uuringust, on 47 protsendil Eesti leibkondadest mõni finantskohustus. Kinnisvara tagatisel laen, näiteks kodulaen, on 23,7 protsendil leibkondadest.
Viimastel aastatel on Euroopa pankadevaheliste laenude intressimäära indeksi euribor hüppelise tõusu tuules pea kõigi kohustusi omajate intressimäärad tõusnud. Kodulaenu eest tuleb igas kuus märgatavalt rohkem maksta, autoliisingu hind on kasvanud ja nii edasi. Inflatsioonis see kuidagi ei kajastu.
Intressimäärade kasvu hinnatõusus kajastamata jätmine toob kaasa, et kui näiteks arvutada reaalpalga muutust – see on nominaalpalk miinus inflatsioon – siis tulem on pigem ekslik. Reaalpalk on tegelikkuses väiksem just mõõtmata toimetuleku vähenemise võrra.
Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja ütles ERR-ile, et tarbijahinnaindeks ei mõõda elukallidust ja selleks tuleks mingisugust muud meetodit kasutada. Küll tõdes ta, et tavapäraselt näitab tarbijahinnaindeksi tõus üsna hästi elukalliduse tõusu, välja arvatud siis, kui toimuvad järsud muutused.
Statistikaamet juhtivanalüütik Lauri Veski ütles, et statistikaamet lähtub oma tarbijahinnaindeksi arvutamisel tarbijahindade harmoneeritud indeksi manuaalis toodust, mille kohaselt ei arvestata hindades krediidilepingutele intressi- või teenustasusid, ega ka viiviseid.
See muidugi ei tähenda, et kõik maailma statistikaametid sarnaselt käituksid. Näiteks Iiri statistikaamet arvestab oma tarbijahinnaindeksis lisaks intressidele veel ka näiteks varamaksude muutust.
Euroopa Liidu tasandil vaadeldakse vaid tarbijahinna harmoniseeritud indeksit osaliselt ka seetõttu, et muuta indeksid omavahel võrreldavaks. Eestis on seega tarbijahinnaindeks üsnagi sarnane tarbijahinna harmoniseeritud indeksile.
Eestis koguvad hinnainfot hinnaregistraatorid iga kuu, käies 10 piirkonnas nii poodides kohal kui ka hindu internetis vaadates või telefoni teel küsides. Sellega tegelemine võtab kaheksa inimese täistööaja.
Hindu kogutakse erinevate kaupade kui ka teenuste kohta. Üks registraator peaks iga kuu minema ja üles kirjutama samade toodete hinnad, mis eelmisel kuul. Neid hindu hiljem agregeerides saab statistikaamet kokku, kui palju mingid hinnad on eelneval kuul tõusnud.
Ehk siis registraator ei vali mitte näiteks kõige odavamat toodet konkreetses tootegrupis, vaid jätkab sama brändi üleskirjutamist, mida ta kogu aeg teinud on. Kui mingi toode müügilt kaob, siis see asendatakse. Kokku jälgib statistikaamet kuni 700 esinduskaupa, mis peaksid kokku andma pildi Eesti hinnakasvust.
Üritame hoida mingisugust stabiilsust toodete valiku osas. Et me saaksime alati ikkagi võrrelda seda sama asja sama asjaga,” rääkis Veski.
Kui tootehindu mõõdab statistikaamet iga kuu, siis selleks, et aru saada, kui palju on tarbija jaoks hinnad tõusnud, on statistikaametil vaja ka määrata tarbimise struktuur. Ehk kui palju Eesti keskmine leibkond erinevatele toodetele ja teenustele kulutab.
Tarbimisstruktuuri või kaalusid määrab statistikaamet ühe korra aastas, detsembris. Aluseks on nii tarbijauuringud kui ka muud sisendid, näiteks eksperthinnangud. Kaalud kestavad terve aasta ja vahepeal statistikaamet neid ei muuda.
Kui hinnad samas kiiresti muutuvad või toimuvad muud ühiskonda oluliselt mõjutavad olukorrad, näiteks nagu oli koroonapandeemia, siis võivad kaalud aasta kestel päristarbimise struktuurile maha jääda. Aga ka ainuüksi kaalude täpsemaks muutmine võib tarbijahinnaindeksile tugevat mõju omada.
Üheks näiteks on elektri hind ja selle arvestamine tarbijahinnaindeksis. Eesti Pank on pikalt rääkinud sellest, et elektri hinna arvestamine on Eesti inflatsiooni tegelikkusest märgatavalt kõrgemana näidanud.
Statistikaamet ei taha liiga palju rääkida, mis toodete ja teenuste pealt nad oma tarbijahinnaindeksi kokku panevad. Eurostati leheküljelt on võimalik näha tarbijahindade harmoniseeritud indeksi kaalusid Euroopa riikide lõikes.
Natuke ringi mängides on võimalik tuvastada näiteks, et Eesti puhul on 2024. aastal toidu ja jookide kaal 21 protsenti tarbijahinna harmoniseeritud indeksist. Või kui natukene detailsemaks minna, annab näiteks või 0,27 protsenti. Teisalt näiteks kinopiletid 0,7 protsenti indeksist.
Kokku on Eurostati tarbijahindade harmoniseeritud indeksis ühikuid 468, osa neist küll teisi hõlmavad grupid, mõned näitajad Eesti puhul nullkaaluga.
Eelmisel nädalal käis statistikaamet välja ka enda tarbijahinnaindeksi mõningad kaalud. Seal on 12 põhirühma, millest toidukaubad on ka statistikaamet lahti teinud. Täpsemalt, mis kaupasid või teenuseid, mis tooteid, statistikaamet jälgib, amet ei ütle.
Allikas: ERR