Uskumatu pole vist kõige õigem inimene usklikke õpetama, kuid repliigi korras midagi öelda võiks temagi.
Ühel hommikul tööle tulles nägin õigeusu kiriku ehk Nevski katedraali uksest sisse voorivaid kümneid inimesi, kelle seas oli nii noori ja vanu – kõik tõttasid kellahelinate peale pühakotta. Toompeal asuv Moskva patriarhaadi kirik pole kunagi inimestest tühi.
Hoopis teine pilt avaneb luterlikes kirikutes – need on praktilistelt tühjad, pisut rohkem inimesi tuleb jumalateenistustele, needki peamiselt eakad.
Milles siis asi on – kas venelased on eestlastest religioossemad? Tundub, et on. Vene nooredki käivad päris aktiivselt kirikus. Minu tuttavad taipoksijad panevad enne iga võistluspäeva kirikus küünla põlema. Eestlastest võitlejad nii ei tee.
Õigeusu kiriku eeliseks on ehk siiski rohkem see, et ta on jäänud traditsiooniliseks. Luteri kirik on kaasa läinud “uute väärtustega” ja see on andnud loodetule vastupidise tulemuse. Kui kohale peaks jõudma islam, siis sulab luterlus nagu lumi kevadel.
Luteri kirikus on geiõiguste eest võitlev pastor, kogudustes võetakse vastu moslemipagulasi, kiidetakse liberaalset ühiskonnakäsitlust – ilmselt lootuses, et neid “väärtusi” üle võttes tõmmatakse kaasa ka nooremaid põlvkondi. Aga asjatu lootus – globalistlik-multikultuurselt meelestatud noored pole usklikud, sest nende ideoloogiad tuginevad ateistlikule neomarksismile.
Luterlik kirik aga kaotab “kaasajaga” kaasa minnes needki vähesed vanemate põlvkondade inimesed, kes ikka veel kirikus käivad.
Sellised inimesed nagu EELK Viru praost, Rakvere kolmainu kiriku õpetaja, moslemite ja LGBT-laste eestkõneleja Tauno Toompuu ning sama rida ajav Annika Laats hävitavad sellegi, mis usku veel inimeste südametes hoiab. Kui ise usuks, arvaks, et just nemad on need, kelle kohta räägib Ilmutuse raamat kui Saatana poole pöördujatest.
Soovitus kirikuisadele – ehk tõmbaksite ilmalikkusega pisut tagasi ja keskenduksite vaimsele maailmale? Geide ja pagulaste kaitsva tiiva alla võtmine võib küll õilsana näida, aga kui oma rahvas sama tähelepanu ei saa, kukub kõik kuidagi kahekeelselt välja. Hea ollakse võõraste, mitte omade vastu.
Mis minusse puutub, siis mina pole otsingutest hoolimata kunagi Jumalat leidnud ja mul on kangesti selline tunne, et suur osa kantslisse ronijatest ei usu ammugi meie kõigi Isa olemasolu, kes meie peale ülevalt alla armuliselt vaatab. Neile on kirik traditsioon ja töökoht…