Jalgpallur kukkus maratonil kokku ja suri, golfientusiast kukkus kokku, helikopterid kukkusid kokku, kokku kukkusid ka teletöötajad, muusikateadlased, lauljad, tõsielusarja staarid, astroloogid, teatriloolased, endised linnapead, heliloojad ja maailma kõige vaesem president, lisaks teistele prominentidele lahkus meie hulgast ka loomaaias kastreeritud hüljes, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Hüljeste kastreerimine on elu nõue ja kes oleme meie, et loomaarste ja muid loomaarmastajaid hukka mõista. Emba ja kastreeri, jumal sinuga. Ausalt öeldes kõik see hüljeste ja astroloogide asi veidi häirib. On see kevad, germinaal, tärkamine ja vemmeldav veri või ikkagi… Igasugused pahad mõtted ja vandenõud tulevad tahes tahtmata pähe.
No mis see hüljes neile ette jäi, ma saan aru, et kaelkirjak või ninasarvik, need on tõesti ohtlikud ja ebameeldivad elukad, kui hakkavad sigima ka veel, siis ei teagi, kuhu peitu pugeda. Aga hüljes on ju niiskete silmadega nummi Tallinna olümpiaregati maskott 1980, kui palju helgeid lapsepõlvemälestusi: pepsi koola, soome margariin, kõik see sai vägisi kalja libistanud soviettidele osaks tänu olümpiaregatile ja hüljes Vigrile – see on siis tänu.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, suri ka “Kodutunde” produtsent ära. Kuidas ma ennast nüüd enam tunnen või kuidas kodus istun ehk muretsen. Õudne tunne on, värinad tulevad peale, magada ei saa, süüa ei taha, hea inimene tõi Prantsusmaalt veini, hea, väga hea, aga ikka ei ole seda õiget meeleolu. Rusuv värk.
Vihaga hakkasin uurima igavese elu, taeva ja põrgu teemat. Et kuidas on värk Piiblis, kuidas Koraanis ja kuidas Veedades. Palju segadust on selle igavese elu ja surematu hingega, eriti just hingega. Siis sureb tuntud kujunduskunstnik ja hakkad uurima igavese elu küsimusi maiadel, asteekidel ja inkadel. Palju targemaks muidugi ei saa.
Liivlased jätan heaga vahele, midagi head nende pärimusest ei tule. No ja siis sureb 13-kordne Eesti võrkpallimeister, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei oleks vaimsest murdumisest kaugel. Ainus lootus on surematu hing. Ja mida need lurjused veel lennukite pealt alla külvavad? Kust hankida endale surematu hing ja mis see maksab, saab põhiküsimuseks?
Lehest lugesin, et nüüd on paras aeg võtta kiirlaene, nii palju kui antakse, kohus neid enam välja ei nõua või vähemalt ei lööda hullu intressi selga. Vahendid hinge soetamiseks on seega vähemalt teoreetiliselt olemas. Linnalegendi järgi müüvad oma hinge hea meelega ära kantrimehed ja muud levimuusikud. Ma ühte tean, number on ka moblas alles.
Suri Läti arstide liidu president. Tuleb hakata kogutud andmeid süstematiseerima, hing näib siiski olevat kõrvaline asi, inkadel muidugi on oma rida, nende valitsejatel on päris kõva hing ja kui see veel ära mumifitseerida, siis on asi korras. Ja tee mis tahad, hingest on abi ikkagi ainult siis, kui on tehtud õiged rituaalid. Ma arvan, et neid ei oskagi keegi enam teha ja kui, siis ainult Brüsselis katakombides.
Õhkrelvast pähe tulistatud mees sureb haiglas. Löön hingele käega, kultuuriministriks saamine viibib ja kui ka lähen suvel õnneks, kas nad mind ikka pärast mumifitseerima hakkavad. Ja kui ka hakkavad, mis sellest välja tuleb, eeldatava tulemuse kohaselt ulatub su igavene elu Häädemeesteni ja mitte kaugemale, pole nagu päris see. Vaatame, kuidas ilma saab.
Põhimõtteliselt saab, vähemalt peaks saama, Koraan räägib hingest üldse pigem vihjamisi, no on aga… mis siis ikka. Igavene elu on aga kindel kaup. Selle teenuse kvaliteet aga kõigub, sõltub… Sureb teatriteadlane, suurkuju. Midagi tuleb selle asjaga ette võtta, paistab, et tuleb palvetada ja paastuda, aga aega ei ole.
Kogu aeg mingi lehmakauplemine, mingid tingimused, tee seda, ära tee seda, mismoodi? Inimesed käivad tööl. Teed seda, mis kästakse. Teed korralikult, siis juhtub aga sinuga see suurkuju ja teatriloolase asi ja teises ilmas teatab mingi jeekim, et paremad kohad on kinni ja sina, tööeesrindlane, koli oma kodinatega tulle.
Testamentides, Koraanis ja Veedades on igal pool igavene elu, kindel mats, aga samas ka otse ebainimlikud ja ebareaalsed tingimused mingigi positiivse hauataguse väljavaate saavutamiseks. Hea on igasugused headuse, tõe ja õiguse tingimused lepingusse kirjutada, aga proovi sa nende järgi elada ja surra. Ei venita välja.
Sureb rallilegend, kiiruskatse võitja. Õnneks on vanades indiaanikultuurides see igavese elu asi veidi paremini korraldatud, mitte päris nii, et tee mis tahad, aga ikkagi käib see möll pigem mingi kosmilise ringmängu korras, nii et järjekorras käid läbi kõik põrguringid ja ka taevasest õndsusest pole pääsu.
Kuritegeliku ühenduse liige suri vanglas, sina käid aga riigiametis, loed päevalehti ja ostad truualamlikult lotopileteid, pärast aga tuuritate kahekesi koos mööda hauataguse ringraja kurve ja kiiruskatseid, kus muidugi endistel ralliässadel on teatavad eelised. See ei tundu ka kõige isuäratavam variant.
Puht objektiivselt vaadates on muinasindiaanlastel põrguvärgil häid külgi rohkem kui halbu, kõik lähevad neil muidugi põrgusse, aga pärast seda ootab paradiis ja siis jälle see nutusem värk jne jne. Kuid ka siin on tehnilised probleemid, ega nad ilma asjata inimesi ei ohverdanud. Meil siin pole aga selleks sobivaid püramiidegi, sauna taga tiigi ääres või kuidas? Head vastust sellele küsimusele ei ole.
Plindris oleme nii Piibli, Koraani kui asteekide tarkusega. Nagu kiuste sureb legendaarne loodusemees. Ainsaks helgemaks väljavaateks paistab olevat naabrimeeste Valhalla, muistsete skandinaavlaste arvutimängu laadne pidu-lööming, kus maha notitud tüübid üles tõusevad ja jälle jooma ning kaklema hakkavad. Ikka ja jälle. Lõbus, aga kahjuks on siin ajaline piir ees.
Ka see lõbu ei kesta lõputult, ees ootab viimsepäeva lahing Ragnarok, kus maailm hävib, jumalad surevad ning Valhalla suletakse klientide puudumise tõttu. Siis on teatav sarnasus Ukraina sõjaga, kus kaotajad ja võitjad on juba ette teada ja lõpptulemust muuta ei ole mingil kombel võimalik.
Ka Valhallase ei saa muidugi iga mats, tuleb lahingus vahvasti võideldes langeda ja jumalate komisjonilt viisa saada. Aga võrreldes kõige muuga on see lõbusam ja ka oluliselt reaalsem variant. Infosõdalasel on võimalus ja hoogne näopeks käib Valhallas kuni kosmilise ja lõpliku arveteõiendusi. Põhjamaade disain on oivaline nii siin kui teises ilmas.
Kui sa arvad, et hüljeste kohitsemine ei ole kooskõlas valitseva homoabielu doktriiniga ja mõlemad veidrused tuleb otsemaid lõpetada ning infosõdalane Sven Sildnik vajab rohkem laskemoona ja paremat relvastust, siis vali ta Riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 24.05.2025