Eestis on kombeks kõiki maailma urruaukudes lahvatavaid relvakonflikte pidada meie sõdadeks. Otsida ja leida igas valedele rajatud tapatalgus lunastust on muidugi haiglane ja lojuslik. Mäletate veel sõdu, mis kaitsesid meid terrorismi eest ja tagasid meile liitlaste igihalja tuumakilbi, seda muidugi ainult homoabielu viljastavates tingimustes. Igal juhul on Iraani rünnatud mitme raketiga ja öeldakse, et see on hea.
Kui on hea, siis on hea, mina vaidlema ei hakka, mina olen mõõdukas patsifist ja planeedi elanikkonna kavakindla vähendamise vastane. Ei ole ilus vähendada ukrainlasi ega muid selliseid. Pealegi ma ei saa aru, miks ei lasta neid rakette Venemaale, mis on kas kogu aeg Eestit rünnanud või alles kavatseb seda teha. Lehes kirjutati, et Venemaa kavatseb kõikidele riikidele kallale minna, seega on vant ka Eestile ohtlik.
Rakette on vähe, raketid on kallid, ja nüüd lastakse need vähesedki tuulde. Tule taevas appi. Mullade vastutustundetut propagandat ei tohi uskuda, veel vähem selle õnge minna. Mina julgen ajaloolistele faktidele tuginedes kinnitada, et Iraani tuumaprojekt on hea, olen veendunud, et kui ta ei oleks hea, siis ei oleks teda alustatudki. Millised on faktid?
Iraanis oli veel tsivilisatsioon, kirjutati raamatuid nagu Saedi “Hirm” ja tehti filme nagu sama autori “Lehm”. Takkaotsa ja kirsiks tordile tõmmati 1950.–1970. aastatel käima Iraani tuumaprogramm, see algas šahhi ajal ja meie liitlase USA toel, projekti nimi oli “Atoms for Peace” ehk “Rahumeelsed aatomid” – Tehran Research Reactor (1967) ja suurejoonelised plaanid tuumajaamade rajamiseks. Probleeme polnud.
1979 läks käima islamirevolutsioon ja ameerika saatana programm jäi ripakile, programmi torpedeerisid ka rahvusvahelised ameerikavastased jõud. 1980.–1990. aastatel revolutsionääride religioossed vaated ähmastusid ning ameerika saatana tuumakaruselli üritati häbelikult ja saladuse varjus taaskäivitada. Kurjad keeled nii räägivad.
Iraan mulle muidugi ei meeldi, Iraan on kaldunud islamirevolutsiooni libedale teele. Mis on aga islamirevolutsioon? See on laulva revolutsiooni noorem ja arengupeetusega vend. Kui sul on mingi probleem, kaltsupea, siis laula ennast inimese moodi vabaks. Täitsa närvi ajab see iraani tudengite ja lääne luurajate pilkane vaimupimedus.
Iraani-Iraagi sõja ajal (1980–1988) – olevat Pakistanist ja Hiinast hangitud tehnoloogiat uraani rikastamiseks. Edasi me juba teame, 2002. aasta augustist peale käib lõputu tuumakiunumine: Natanz ja Arak avalikustati – rakette aga ei õnnestunud kuni kõige viimase ajani hankida. Kõigile piisas Iraani-tuuma jututoa hirmust ja õudusest.
Iraanil ehk ei olegi tuumappomm, või on neid vähe, samas Venemaal on tuumarelvi virnade viisi ja keegi nii väga ei ulu. Reaalsed tuumapommi probleemid on lisaks Venemaale, Hiinas, Pakistanis ja veel teatavas kõrberiigis, kellel neid ametlikult üldse olla ei tohiks. Iraanil on aga selline tuumaähvardus, et hüppa aknast alla.
Ma ütlen selle peale, tegele reaalse probleemiga. Reaalse probleemiga on aga raske tegeleda, saad kohe Peipsi tagant 5000 aatomipommi vastu koonu. Ma ei näe siin muud kui piinlikku asendustegevust. Meie sõda ta muidugi on, aga ka see sõda liigitub nurjunud suurprojektide lõputusse loetellu koos kommunismi ehitamise, kogu maa elektrifitseerimise ja Baltikumi homoseksuaalse tsivilisatsiooniga ühendava kiirraudteega, mis pole veel Häädemeestelegi jõudnud?
Miks ma meie uuest suurest sõjast ja selle nutustest väljavaadetest kindlas kõneviisis räägin? Sellepärast, et pärast Vabadussõda on meie militaarsed projektid nurjunud. Afganistan, Iraak, Ukraina… paremal juhul ei idane ega mädane, nagu pootsmani talivili. Üldjuhul aga on nurjumine lausa kosmiline.
Ma kummardan muidugi sõjardite kindlameelsuse ja sõjatööstuse kasumi ees. Kui keegi ajaks Eestis eesti asja sellise tahtejõu, usu ja fanatismiga, nagu meil sõjatuld õhutatakse, siis oleks Eesti Vabariik kõigi näitajate poolest viie parima hulgas, ilma naljata. Energiat on, aga see on suunatud peldikutorudesse.
Kuidas algab meie sõda? Ulutakse kas massihävitusrelvast, tuumarelvast, terroriohust või midagi sellist, igal juhul on metsik oht, mis tapab kohe eestlased ära. Iive ja vaesus on selle kõrval nali. Seejärel võetakse ennast kuidagi kokku ja tapetakse kari suvalisi krantse maha, kantakse ka ise mõõdukaid ohvreid.
Ja siis ei juhtu enam midagi, kõik sumbub, vaibub, närbub ja tohletab. Sõjakisa muidugi ei vaibu ja valede meri ei kuiva. Ja siis saabub kõigile üllatusena katastroof. Olgu Vietnam, Afganistan, Liibüa või Süüria – palju kisa, vähe villa, silmad häbi täis ja kurjusest kilamas alustab süvariik järjekordset röövretke.
Eesti pärast ma enam ei muretse, keegi pole öelnud, et meil tuumarelva ei ole ja kui meile tuumarelv sisse smuugeldatakse või on seda juba tehtud, siis seda meiega ei arutada, sellest meid ei teavitata, on muud ja väärikamad kanalid, eks ole.
Kõlavad ärevad hääled, et tuumarelv on juba Eestisse toodud, selleks et vandid täiesti endast välja ajada ja ikaldunud Ukraina eskapaad uuele ja veelgi verisemale tasandile viia – provotseerida ja avada uus rinne tuumatuha väljadel. Sellest vaatepunktist vaadates on see Iraani tuumaoht meie jaoks kõige väiksem asi üleüldse.
Väljasurev rahvas võib ja peabki riskima kõigega, sest kaotada pole enam midagi. Mida saab tuumatalv eesti rahva vabatahtliku ja otsedemokraatliku väljasuremise juures muuta? Mitte midagi. Mulle meeldis väga Martin Helme idee kõnekoosolekul ”Ärka, Eesti!” Pärnus, mõte on selles, et eestlaste arv tuleb tõsta kahe miljonini. See on ainus mõistlik ja oluline plaan, mida ma olen viimaste aastakümnete jooksul kuulnud.
Kui seda plaani ei hakata teostama või kui seda küll alustatakse, aga läheb nagu Häädemeeste raudteega, siis pole meil mingit lootust, mitte mingeid tulevikuväljavaateid, meil on rääkida ainult ühest asjast – kahest miljonist eestlasest ja võimalikult kiiresti. Kõik muud jutud ja plaanid annavad sama tulemuse mis tuumapomm – varsti meid enam ei ole.
Ära karda iraanlast, ära karda venelast, ära karda tulnukate rünnakut – karda sigimatut eestlast! Kui sa tahad, et 2 000 000 eestlase plaan käima tõmmatakse ja väljasuremine peatatakse, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 28.02.2026