Halvasti on asjad endises Eestis NSVs, kohe päris halvasti, arvan, et siin ei hakka keegi mulle vastu vaidlema. Põhiküsimus on selles, et kas asjad saaksid üldse minna paremaks, ja kui, siis millised asjad saaksid minna paremaks. Kas Kaja Kallas võib muutuda, kas Kaja Kallase või Lehtme valija võib muutuda, kas valimismolekul võib muutuda?
Teoreetiliselt jah, halvemaks ikka, kindlasti kohe, aga kas ka paremaks, seda teate ise paremini. Olen nõus kaheldava väitega, et majandus on kõige alus ja olemasolevate maksude ja elektri hinnaga on majandamise väljavaated olematud. Ees ootab ürgpimedus, kas Hispaania või Sannikovi maa variandis, vahet pole.
Aga kust need luupainajalikud maksud ja surmkallis tuuleelekter tulevad, puupeadest muidugi. Puupeade laiad massid usuvad kavalate varaste juttu kliimast, odavast tuulest, tasuta tervisest ja maapealsest paradiisist, mille toob kaasa homoerootika eelisarendamine. Ma ei tee nalja, ma meenutan seda vedelat väljaheidet, mida anaalsotsialistid lehes kirjutasid.
Piidriabielu pidi tooma kaasa NATO hävitajad, ilmselt ka ilma artikkel viieta ja kuna pederastia on ühtlasi kaasamine, ja kui on kaasatud, siis hakkab hea ja kui on hea, siis hoia alt – ametlikesse paberitesse kantud perversne rahuldus ehk kaasamine toob kaasa majandustõusu – abielus anaalaktivist olevat ka treipingi taga mehe eest väljas, nii nad rääkisid.
Usu või ära usu, aga piidrid abielluvad kümnete kaupa, aga majandus käib ikkagi kuradile, ehkki bürokraadid laulavad inglihäältega ja kõik kooris, et majandus tõusis 1.2 protsenti. Parem kui ei tõuseks, ütlen ma, sest see hale tõus tõi kaasa hinnatõusu 4.4 prossa kuus. Sama tempos majandustõus tooks aastaga 52,8% hinnatõusu.
Mulle tundub vägisi, et hinnatõus, vähemalt toidu ja elektrisektoris on ka ilma majandustõusuta olnud samas suurusjärgus, põhjus on selles, et ma söön suht tavalisi asju, kallim ja tervislikum toit on rikastele (riigivargad, relvatöösturid, humanitaarabistajad ja vanemsooroslased), muudki sarnased, nemad juba hinnasilte ei loe.
Majandusega on selge, võtame kultuuri, kultuur pidi puhkema õitsele siis, kui majandus jõuab viie rikkama hulka või kuidagi nii. Mingil hetkel enne Lehmanite kriisi, võis siinmail isegi majandustõusust rääkida, oli reaalne tõus, mitte 1.2 pärast kilomeetrite sügavust kukkumist. Raha kultuurini ei jõudnud. Kui aga kokkukukkumine algas, siis kärbiti kultuuriministeeriumi eelarvet 20%, rõhutan, tõusust ministeerium suuremat osa ei saanud, visati mõni sent. Pedestumiseks piisas.
Aga arutame seda asja edasi, kas kallaste ja lehtmete valimiste tulemusel saaks areneda ja õilmitseda midagi muud, näiteks sõjaasjandus, tiblade mahanottimine või midagi sarnast. Kõik armastavad sõda 200%. Kuidas siis jääb Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja meie Kusti Palmi nimelise sõjatööstuskompleksiga? See asi peaks olema arutamatagi selge.
Pekkis täiega ja hullemaks läheb, vaikselt, aga kindlasti ja kohe hakkab maa kuivama ja tanke kandma, ostku meie kustipalmid Hiinast droone saja miljoni või, minugi poolest, kasvõi 2,6 miljardi eest. Vahendustasu mõistagi lahingutegevuse tulemuslikkusest ei sõltu, vot sellega on hästi, kas saab paremaks minna, täpselt ei tea.
Ei hakka enam laias valikus energeetikaid, haridusi ja meditsiine lahkama, suure pildi kontuurid on selged ilma peenhäälestuseta. Teen korraks kõrvalepõike lähiajalukku, Eesti ENV muteerus, kommunistid hakkasid vabariiki üles ehitama, et see tuuri panna, erastada, nagu nad siis ütlesid. Erastamine polnud karistatav mahalaskmisega, nagu oli riigi vara riisumine eriti suures koguses.
Erastati, nii et maa must, aga oleks tahtnud nagu ennast selle kõige juures ka viisaka inimesena tunda, see tunne on igale kommunistile uus, mõnele neist ka ihaldusväärne. Oleks kena, kui erastamist tunnustaks kogu maailm, maailm aga ei tahtnud tunnustada. Kahtlane värk, milleks ennast mingisse jamasse mässida. Erastati muidugi täiskäigul edasi, aga tunnustust ei tulnud.
Aga ena imet, siis avanes taevas ja simblimängu ja orelihelide ning üleloomuliku sekkumise saatel laskus pilve pealt alla Islandi riigi tunnustus. Neil seal kõik suva pohh, tunnustame ära, mis sellest ikka muutub, normaalseid inimesi kommunistidest niikuinii ei saa, aga olgu neil vähemalt hea olla – kas nii või teisiti – tunnustus tuli.
Kommunistid sulasid nagu vaha, kõigil lõust peeretas peas, oh seda õnne ja rõõmu, varastatud raha, vabandust, erastatud asjade müügist saadud seaduslik sissetulek ei tekitanud enam mikrosüümepiinu ega nanoebamugavust, uusisamaalse peas kustus müts. Ja kus nüüd kukuti hooplema, ärplema, lausa ebasündsalt.
Marxi, Lenini ja teiste marksismi-leninismi klassikute tsitaadid unustati, hakati rääkima väikerahvastest kui moraalsest majakast – aga vaata kus Island ikka tegi ja ütles ja oli. Oh sa püha maa Reikjavik, eeskujuks kõigile moraalsetele suurvärdjatele, küll see väike on ikka armas ja hea ja käepärane jne ja tõesti.
Küllap nad kirjutasid väikeriikide moraalsest ülemuslikkusest ka mõne igava ja silmakirjaliku raamatu. Läbi udu nagu meenub mingi jama. Seda sousti aeti mõnda aega näost välja, ikka moraal ja väike ja eetika ja veel väiksem ja küll me nüüd teeme ja oleme ja oma tunnustusvõla riigita rahvaid riigistades heastame.
Siis aga lõppesid erastamisrahad ja kommunistid hakkasid otsima võimalusi euroliidu taskuid tühjendama hakata. Kuidagigi. Väikeriik enam ei sobinud, hüpati taas impeeriumi ree peale ja paartuhat reeturit saidki Brüsselisse parema palga peale, teised rüüstasid abiprogramme ja toetusmeetmeid, keegi ei kurtnud ega tuletanud enam poole sõnagagi meelde väikeriigi moraalset kohustust.
Moraalne kohustus on muteerunud sõjahüsteeriaks ja massimõrvapropagandaks. Kommunism ei kao kuskile, ta ainult muutub ühest vormist teise, raibe. Aga mina ütlen ikka, et kuigi me ei saa olla suured, arvult ega vaimult ega isegi mitte iduettevõtluses, siis me ikkagi saaksime olla suured moraalselt või koguni eetiliselt. Väike Eesti võiks rääkida õiget juttu ja teha kord aastas ka ühe õige teo, näiteks jõuluks.
Midagi suurt see ei muuda, aga oleks millestki rääkida, teie võitsite sõja, teie saite maavarad, teie kohitsesite oma lapsed ära ja tegite aborti kogu maailmale, meie oleme aga moraalne majakas. Saite nüüd. Nüüd ei oska enam midagi öelda, mis ah?
Muidugi on nende õigete asjade väljamõtlemiseks vaja aju või mälu või silma detailide jaoks, seda ei ole, pole vaja olnud ka. Aga seda pole ka vaja, ameerikamaa on asunud tervet mõistust au sisse tõstma, teeme järgi, oleme siis kasvõi euroliidu moraalne kompass ja südametunnistus, ikkagi saavutus, Euroopa on paljudele tuttav nimi.
Mõned konkreetsed ettepanekud, mida moraalset ja majakalikku teha Trumpi administratsiooni tulles ja liitlase tuumakilbi kaitse all: panna vangi kommunistidest kohtunikud, luua kristlaste kaitsmise ja ateistide kuritegude uurimise asutus, uurida, kust tuli kovid ja kes kurat selle kinni maksis, ähvardada immigratsiooni mahitavaid kurjategijaid vanglaga, vallandada kroonutransvestiidid, saata illegaalid ja kriminaalid välja, panna piir kinni, kottida punaprofessorid ja nende ajupesukeskusi, lõpetada tuulemöldrite ja meediahoorade nuumamine, saata kliimaklounid pikalt, üritada rahu poole liikuda jne.
Mina loen vahel ameerika lehti, võite minu käest küsida, mõõduka tasu eest nõustan, pole see moraal ja eetika mingi kosmosearmee ülesehitamine, lihtne asi, tee kõike vastupidi kui kommunistid ja hakkabki looma, isegi majandus. Kuuldavasti tahab presidendihärra Trump lihtsa inimese maksud kas üldse ära kaotada või vähemalt mehe moodi kärpida – mis teil selle sügavalt moraalse mõtte vastu on, antagu kommentaarides teada.
Moraalse taassünni kiirendamiseks ja süvendamiseks tuleb valida Sven Sildnik Riigikokku. Ja küll siis sünnib taas ka majandus ja meelelahutus. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 3.05.2025