Politseiriik ei ole Eestis midagi uut, aastal 2002 võttis peaminister Siim Kallas toore jõuga maha Teise Vabadussõja mälestusmärgi Pärnu bussijaama lähistelt – kommunistliku minevikuga isikult ei saagi normaalset ja inimlikku käitumist oodata. Aastal 2004 saatsi peaminister Juhan Parts omakorda relvastatud jõud eesti rahva ja iseseisvuse taastajate mälestusmärgi vastu. Me mäletame Lihula meeste veriseid päid hästi.
Väga austatud Siim Kallase ja peaaegu sama austatud Juhan Partsi tegevusele ei ole mingit õigustust ja nende teod on ääretult võikad. Ometi olen ma eelmiste peaministrite rahvavaenulikule tegevusele äsjaste sündmuste valguses hakanud leebeme pilguga vaatama. On julmust, reeturlikkust ja lollust, aga on ka enesekindlust ja isegi ausust.
S. Kallas taunis vabadusvõitlejate ausammast ise, ta ei pugenud holoppide selja taha peitu ja Parts kutsus Tiit Madissoni oma paleesse ning esitas talle alusetud ja jultunud nõudmised isiklikult ja ultimatiivses toonis, alles seejärel löödi pead veriseks ja hakati ausamba kallal laamendama. Täna ei võta ükski hämar poliitik vastutust.
Meie suuri isamaa emasid ja globlistlikke rongaemasid nagu ei olekski olemas. Rahumeelsete ja meie põhiseaduslikke õigusi kaitsvate demonstrantide ahistamine, alandamine ja füüsiline kinnipidamine toimib justkui iseenesest, pea- ja suvaministrid ei tea asjast mitte kui midagi. Isegi politseiülem oli veel puu otsas alla ronimata, kui lõnguselt kitarr ära võeti. Naeruväärne ja ilge on see olukord.
Rahvas ja alternatiivmeedia küsib: kes tegi? Tuvastatud on keegi ei tea kust välja karanud politseiametnik Põder, kelle võim ja voli seisab kõrgemal nii politsei peadirektorist, siseministrist kui peaministrit – vot see on mees – ei saa ka sada naispresidenti tema vastu. Müts maha ametnik Põderi kõikvõimsuse ees. Vaimusilmas näen Põderit superkangelase lehvivas keebis Pika Hermanni tipust punaste põlevate silmadega kaugusse vaatamas.
Meie feministlike tipp-poliitikute viis probleeme lahendada on tüüpiline eidelik intrigreerimine, seljataga susserdmine ja hädine vastutuse eest kõrvale hoidmine. Oli see Kõverkaela Juku mis ta oli, aga ta oli vähemalt aumees – mida ta tegi, seda tegi ta oma nime ja näoga. Hetkel selgub aga, et kogu võimutäius on kellegi Põderi käes. Kena lugu küll.
Täieline põdrademokraatia, muud ma ei ütle. Riigis toimuva süsteemse inimõiguste piiramise ja põhiseaduse rikkumiste eest ei vastuta poliitikud ega kõrged politseiametnikud. Ainus, kes on oma kaudset seost demonstrantide represseerimisega tunnistanud, on politsei peadirektor Elmar Vaher, kes kinnitab, et kitarrilõngused ja plakatipensionärid kujutavad potentsiaalset ohtu põhiseaduslikule korrale.
Vähemalt on keegi midagi öelnud, seegi on tulemus, ehkki see jutt kõlab kuidagi tuttavalt ja eemaletõukavalt. Eelmine okupatsioon raius nagu rauda, et täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa. Saksofon on aga kallis pill, miljoni vaese maa kodanikud seda endale lubada ei saa – hea kui piimamannerguga kolistad või säästukitarri kuskilt kätte saad.
Aga eks see feministlik valitsus ole ka kaporatuuri projekt, nii et oma kätetööd tuleb kuidagigi õigustada. Kummaline on see, et meie naisõiguslike poliitikute bande. Aafrikas on nad kanged oma vendi ja õdesid e-riiki integreerima, ajaloolisel kodumaal aga hoiavad õige madalat profiili. Millegipärast ei kuule me oma naispoliitikuid hõiskama: “Astuge kongi vennad ja õed, seadke ennast mugavalt betooni peale sisse!”
Mina kujutasin feministlikku tipp-poliitikat küll teistmoodi ette, lootsin enamat, nüüd olen ikka kohutavalt pettunud. See pole feminism, vaid kari suvalisi eitesid. Õige feminist kisuks rinnapartii paljaks ja lendaks demonstrantidele peale nagu maruhoog. Vähemalt maailmakuulus kunstnik Mare Tralla oleks võinud Toompeal nudistliku performantsi korraldada. Mul on õigustatud ootus.
Naiste valitsuse all on feminismi vähemaks jäänud ja ka feministid on justkui sordiini all. Olgu peale, et demonstrantide ees tuleb kange hirm peale ja tahaks nutta ja pea pildilehtede hunniku alla pista, see on inimlikult mõistetav. Ent feministlikke löögirühmi tuleks ikkagi paremini rahastada ja kui on rahastatud, siis nõuda ka raha kulutamist. Papp on siin, hilbud maha ja kohe!
Aga jah, ega Ukraina kuulsad feministid grupeeringust Femen, Donetskis separatistide vastu julgenud astuda. Ei ole ka meie naisvalitsusel selgroogu, kord püstitatakse Toompeale tara, nagu oleks see Valge Maja liitlaste maal, siis võetakse aedik maha, nagu oleks see Mehhiko piiril laste- ja narkokaubandust takistav müür. Otsustage ükskord ära, kui keeruline see aiaküsimus saab olla.
Kummaline ja ebameeldiv on see meie vastloodud feministlik politseiriik – feministid on peitu pugenud ja politseid rapsib nagu peata kana. Kuskil peaks ikka riik ja tema ametnikud ka näha olema, ei saa olla politseiriiki ilma riigita. Kui feminism viib riigi lagunemiseni, siis on ta ohuks põhiseaduslikule korrale, mitte meelt avaldavad hipid pole ohtlikud, vaid naispoliitikud. Fakt.
Rõhutan, et politseimöll käib meil ilma mingite politsei eriõigusteta, mida NETS-i seadusetäiendusega tahetakse aegade lõpuni kehtestada. Anna neile veel õigusi juurde, ei taha mõeldagi, mis siis juhtub. Fantaasia hakkab maalima õige võikaid pilte – feministid-ministrid kolivad üldse ära pagulusse ja trummarid-puuembajad suletakse ümberkasvatuslaagitesse.
Politseiriigi fanaatikud võivad küll tagakiusatud demonstrante lamemaalasteks sõimata, aga hetkel ei näe ma muud põhiseadusliku korra tagatist, kui vastutustundlikud kodanikud, kes kartmatult meie kõigi õiguste eest seisavad ja ka meie kõigi eest märterlikult kannatavad. Ma võtan vastu lamemaalaste usu, kui seda peaks vaja olema põhiseadusliku korra tagamiseks.
Kui abitute ja Vanasorosele andunud naispoliitikute rahvavaenulik ja eidelik tegevus ning politsei omavoli ei peaks lõppema, siis kutsun ma kõik moraalseid ja lojaalseid kodanikke lamemaalastega ühinema. Pole tähtis, millist maad usub kass, peaasi et ta hiiri püüab. Kena oleks kui lamemaalasest kass murraks ka feministe ja mõne kobedama põdra.
Kuulutan jahihooaja alanuks.
(:)kivisildnik
Pärnus
16. aprillil 2021