Üks suurimatest ninadest Erkki Keldo pakkus välja otse geniaalse strateegia Eesti rahvusriigi päästmiseks: meil on vaja rohkem enesekindlust, rohkem positiivset mõtlemist, rohkem võitjamentaliteeti! Edulood nakatavad! Kas pole tore see? Ometi innustavaid edulugusid ei avalikustatud. Milles on probleem?
Kas on nii, nagu kinnitas äsja riigikontrolör Janar Holm Riigikogus, et sellist riiki nagu kujutatakse ette luuluküllastes arengukavades, lihtsalt ei ole võimalik üles ehitada, lubatakse ja sellega petetakse, sest raha ei ole. Plaanid ei ole reaalsed. Mulle tundub nii, et Keldo fantaasiates terendav edulugu ei ole samuti reaalne, sest kui oleks võimalik, siis oleks juba tehtud ja sellest oleks ka räägitud.
Rääkida ei ole millestki, eriti majanduse vallas. Toiduhinnad tõusevad, inimesed laostuvad, absoluutseid vaeseid tuleb aina juurde, neid, kes elavad alla 350 raha kuus, on meil juba 45 000 ja see ei ole kaugeltki inimvõimete piir. Mis peaks ehk võiks neile 45 000 vaesuses virelevale inimesele andma võitjamentaliteedi? Kanged narkootikumid või psühhoos?
Ehk peaks hästimakstud stratkommarid ja propagandamaod konstrueerima sotsiaalse eduloo, kus absoluutne vaene omandab liberaaldemokraatliku maailmavaate ning homoseksuaalse sättumuse ning tõuseb mängleva kergusega ühiskondlikus hierarhias suhtelise vaese kadestusväärsesse seisundisse.
Kõlab ahvatlevalt, aga tegelikult on suhtelisest vaesusest väljakukkumine kiire juhtuma. 2024. aasta sissetulekud näitavad, et suhtelises vaesuses elab 19,4% Eesti elanikkonnast, kuskil 263 200 inimest. See on vähenenud võrreldes 2023. aastaga (20,2%) 0,8 protsendipunkti võrra, seda palun panna hoolega tähele.
Meil on siis 20% suhtelisi vaesid, kes saavutavad kuus tubli 350-800 raha, seda on 11 600 inimest vähem kui eelmisel aastal, lõviosa sellest kõige liberaaldemokraatlikumast segmendist väljujaid langeb aga numbrimaagiasse süvenedes allapoole.
Kahjuks ei saa endised suhtvaesed rikkaks, vaid jäävad tänu Keldo haldusalas levinud luuludele veelgi vaesemaks ning mingil hetkel on liberalismi ohvrid juba absoluutsete vaeste hingekirjas.
Pean kahetsusega teatama, sm Keldo, et 45 000 + 265 000 vaest, ehk 300 000 vabariigi kodanikku ilmselgelt ei koge innustavaid õnnestumisi, kordaminekuid ja edulugusid, ning neil on tõsine probleem positiivse enesehinnangu ja võitjamentaliteediga. Otse vastupidi, kisub sinna depressiooni, alkoholismi ja enesetapu kanti.
Kunagi otsis Lennutaadu Eesti Nokiat ja ei leidnud, nii et me võime taas kord nurjuda ja taas kord tühjadesse pihkudesse sülitades kogeda, et edulugu väljaspool sm Keldo fantaasiamaailma ei ole olemas.
Ei ole võimalik, sest 300 000 eduloo jaoks pole lihtsalt raha. Aga nii ei saa elada, edulugu oleks vaja, see ikkagi innustaks, ses mõttes on Keldol õigus. Innustunud ja entusiastlik vaene on samahästi kui õnnelik absoluutne vaene ja kui õnn on õuel, siis ei olegi muud asja nii väga tähtsad.
Me vajame mittemateriaalse edu kontseptsiooni, meil on rahavaba edu defitsiit, kuidas sellest plindrist välja rabeleda? Muinasajal oli käibel mitmeid rahavälise väärtuse ja edu ekvivalente: au, väärikus, vabadus, usk ja isamaa.
Konkreetne näide on Vabadussõda, mida peetakse edukaks sellest hoolimata, et sõjasaak jäi napiks, kui mitte arvestada punaselt Venemaalt saadud kulda, millest tänaseks on Eesti Panga keldrites alles 8250 Troy untsi ehk 256,6 kilo puhast kulda.
See teeb umbes 0,2 grammi elaniku kohta, rahaliselt tubli 14 senti. Ometigi oleme me Vabadussõjale uhked ja otsustasime isegi taasiseseisvuda estraadilise tegevuse vormis, ehkki rasked lahingud ja härra Rebase likviidusekultus tõid meile sisse ainult 14 senti kasumit.
Ma tahan oma jutuga sinna välja jõuda, et me peaksime sm Keldo juhtnööre järgides püüdlema vaimsete väärtuste poole. Kunagi oli selleks kultuur. Kultuur on ka tänapäeval olemas, aga ei ole kindel, kas ERRi aastavahetuse teatraalne sarvik-transvestiit või ERMi masturbatiivne rõvetseja vaeseid piisavalt innustavad. Julgen kahelda ja jääda eriarvamusele.
Vaestele on loodud progressiivne homoabielu raamistik, mida nad ei ole kuigi varmad kasutama. Üldse on meil igasuguseid perversseid rahvusvahelisi sobinguid alla kirjutatud, mida keegi kunagi liiga suuresõnaliselt ülistada ei viitsi, aga kui nendest jälkustest loobumine kõne alla võetakse, siis hakkavad kõik kommunistid Istanbuli translepet taevani kiitma.
Istanbuli perverdisobingut müüakse meile kui naiste kaitsmise hädavajalikku abinõud, ilma milleta meil justkui ei õnnestu sulgeda naisorjade turge, anda naistele hääleõigust ega kõrgharidust, eks ole. Tegelikult meil ei müüda naisi, vähemalt mitte populaarses osta.ee keskkonnas. Naiskodanikud, kui teid hakatakse orjaturul kaubastama, kutsuge kohe politsei.
Istanbuli perverdisobing jah ühelt poolt justkui kaitseks naisi, teiseltpoolt aga keeldub ürik üldse tunnistamat traditsioonilisi soorolle ja sonib mingitest sotsiaalselt konstrueeritud sugudest ja pakub välja laias valikus võitlusvahendeid, millega kommunistid saavad teha lõpu traditsioonilistele sugudele ja üldse normaalsele ühiskonnale.
Neid kahte asja ei saa korraga teha, kaitsta naisi ja naiste ühiskondlikku ja seksuaalset rolli samal ajal lammutada lihtsalt ei ole võimalik. See on sama kui panna puude kaitsmiseks mets põlema, ma loodan et te suudate mu mõttekäiku jälgida. Keegi võiks mulle ära seletada, kuidas see kärnane perverdisobing kaitseb 150 000 vaest naist alanduse, kannatuste ja puudusest tekkivate tervisekahjustuste eest.
Lihtsustades on nii nagu Holm ütles, vaestel naiste lennukilt raha külvata ei ole võimalik, sest raha ei ole. Papi panevad tuuri tuulemöldrid, raudteeutopistid, piidrimtüd ja erinevad lapilised pidžaamad ja plekilise öösärgid jms. Ometi ei ole me täiesti ilma eduloota, vähemalt üks naine vabariigis on väga hästi kaitstud.
See on keegi imikutapja tädi ja laibarüvetaja, kes lasti pärast 9 kuud vanglat vabadusse, õilis vabastaja kohtunik oli muide samuti naissoost. Siin me saame küll rääkida sadistlikust ja mõrvarlikust eduloost, mis inspireerib ja innustab tulevasi imikuroimareid. Sellist Eestit need värdjad tahavadki!
Kas tegu on just kriminaalromaanidest tuttava täiusliku mõrvaga, aga sinnapoole kisub, kindlasti on meil aga õpikunäide ideaalsest globalistlik-satanistliku õigluse rüvetamise talgust, mis igal normaalsel inimesel silme eest mustaks võtab, aga sobib planeedi elanikkonna vähendamise eesmärkide saavutamiseks ideaalselt.
Kui sa arvad, et lapsetapjad peavad istuma vangimajas, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 08.11.2025