Panin jaaniloole lollaka pealkirja, mille tähendus on mulle endalegi hämar. Loodan, et toimetus muudab selle ära, hetkel on siis nii: “( : ) jaanipäeva allusioone ja nominatsioone”. Tegelikult oli mul ka päris mitu head pealkirja ideed nagu: “( : ) manustage fekaali, affid” või “( : ) mis kinni ei jää, saab kinni löödud, nii et iniseb” nagu ka “( : ) see koer haugub endale surma”, kõik ju tegelikult palju paremad kui see mittemidagiütlev jaanijura.
Võlgnen selgituse. Vot aga näed, retoorika. Kogu sõit olevat selle retoorika taha kinni jäänud. Seda retoorika haledat iba on ajanud Delfi propagandistid ja muud liitlase luure masinavärgi mutrid ja mutrikesed aegade algusest peale. Vedel ja kleepuv stratkomm. Kõik, kes räägivad retoorikast, on juba sellel põhjusel minu jaoks inimeste nimekirjast kustutatud. Jäädavalt ja tulise rauaga.
Kui oled nii kõva retoorik, mine siis ülikooli tööle ja õpeta endast lollimatele retoorikat, keda huvitab. Kedagi ei huvita. Aga paha lugu on see, et õige kliima- ja kiimakommunistide (ka skisoiharate) jaoks on retoorika osa Euroopa antiikkultuurist ja seega valgete ülemvõim ja paha ja tuleb kommunistlike ülikooli kursusest kõrvaldada, nii nagu on juba tehtud Homerose ja Oidipusega. Seega liigute te, kärnased retoorikud, õige õhukesel jääl.
Kui te nii kõvad retoorikud olete, miks siis teie jutt on loll ja kirjutised lihtsalt haledad? Konkreetselt, mida sinult, põhulõug ja retoorik, õppida on? Millised on teie ajaloolised kõned, auhinnatud artiklid ja mõjurikkad kolumnid? Palju sul üldse lugejaid on? Kes sa oled selline? No ei ole. Lihtsalt ei ole.
Tahaks nende retoorika ekspertide kohta, kes ise küll kõnekunsti, kirjaoskuse ja eneseväljenduse küsimuses on abitud kui imikud, korraliku õppetunni anda. Et loll jutt suhu tagasi ja nii edasi. Olen kirjutanud siiani kõige tõhusama eestikeele retoorika õpiku, selle pealkiri on “( : ) see õige luuleõpik” 2015 nagu ka “( : ) õpetaja ütles” 2013, samuti retoorika peensusi käsitleva teose.
Kui eesti ajakirjanduses, kirjanduses ja poliitikas on üldse kedagi, kellel on retoorika küsimustes korralik kapital ja mäekõrgune autoriteet, siis olen see mine, teie alandlik teener, kes äsja pidas oma 100. raamatu juubelit. Muide, selle fenomenaalse ürituse salvestust kirjandusametnikud avaldada ei julgenud. Liiga vaba, liiga ilus, liiga õilis, liiga tõhus ja liiga eesti, kindlasti ka liiga epohhiloov.
Millistele teoreetilistele töödele ja praktilistele õnnestumistele ehk tulemuslikele aktsioonidele teie retoorika-alased väited põhinevad. Oled sa kunagi kirjutanud ühe loetava loo, raamatu või üldse midagi? Ootan huviga vastust, mida kunagi ei tule. Ja ei saagi tulla, või kui ka tuleb, siis on valed ja tõe moonutamine. Kui midagi oleks, ma teaksin ja kõik teaksid.
Et ebaterve olukord ja lõputu haige inin vaikiks, lepime kokku, et kõik, kes ei leia muud jututeemat kui retoorika, loevad kõigepealt läbi minu retoorika õpikud. Loevad mitmuses, muid meil lihtsalt ei ole. Siis teevad mulle avalduse, kas nad soovivad täiendavat koolitust või sooritavad kohe vastava eksami või arvestuse.
Loomulikult võin ma arvestuse anda mõõduka tasu eest või anda selle ka liisingusse. Võin lugeda loenguid, kõik on võimalik. Siiani ei ole ükski koer pöördunud, ei ole avaldust kirjutanud, seega huvi teema vastu tegelikult ei ole. Ennast harida ei üritatagi, lihtsalt lämisetakse ja see on mulle kui asjatundjale intellektuaalselt solvav.
Meil on tõsine probleem kelmidega. On sarlatanid ja soolapuhujad ja nurgaretoorikud, kellel ole mingeid võimeid, pole mingit panust, pole ka teoreetilisi töid, ometi esinetakse retoorikatundjatena. Pole nad mingid eksperdid, lihtsalt isehakanud ja kiuslikud vanainimesed, kes on endast võimekamate kirjatundjate peale kadedad. Loodan, et süst hakkab lõpuks ometi mõjuma.
Kes räägib vilava pilgu ja lahtise tekstiga retoorikast, on renegaat. See ei ole retoorika küsimus, tegemist on klassikalise renegaatluse juhtumiga. Renegaat on Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu järgi: “…oma senistest (poliitilistest) vaadetest, usust vm. taganenud isik; ülejooksik, taganeja, reetur. Iga rahva hulgas on olnud renegaate. *.. oli ta vaid närune renegaat, kes isegi oma noorea värsid ümber tegi .., et mitte võimukandjaid pahandada .. A. Kaal.”
Siinkohal pole oluline, kas renegaat on reetnud vaba ajakirjanduse ideed või konservatiivse poliitika ehk terve mõistuse või laste generatiivorganid ja asunud maimukesi otse sadistliku naudinguga kohitsema. Kõiki neid ühendab katteta jutt retoorikast, millest nad midagi ei tea, sest kui nad teaks, siis te loeks praegu neid, mitte mind. Sellised on faktid.
Tulles aga tagasi jaanipäeva juurde, siis on piisavalt õlut, liha ja tuletikketikke ning kõik sujub plaanipäraselt, arvaku kliimaklounid ja süsinikust seestunud ullikesed, mida tahavad. Mina jään maarahva kommete ja funktsionaalse keele ning retoorika juurde. Ma tean, mis retooria on ja ma kasutan seda. Rohkem ma sellest ei räägi, asi selge.
Samas on ka väga positivseid arenguid. Nii mõnigi regressiivne renegaat on asunud paranemise teele. Just sain sõnumi, et keegi hiphoppar või tiktokkar Lillaroosa Ananassike või midagi sarnast, on pööranud selja valitsevale režiimile põhjusel, et avokaadod või kurgid on kohutavalt kallid. Loll retoorika ees ja kallid kurgid taga, nii see käib. Kõige lihtsamatest asjadest saavad lõpuks aru ka hiphopparid.
Kes seda oleks julgenud arvata, et ühel päeval hakkab Anaalne Ananassike heast peast täitsa selget juttu ajama ja puhkeb hinnatõusu pärast nutma? Uuu-uuu-uuu. Annan pea, et ta valis mõne pedestunud hinnatõusu partei ja sai selle eest karistada. Loodus on julm.
Küllap on see kainenenud juurvili maailmalõpu märk ja suurem sõda algabki kolme kuu pärast, nii nagu liitlase sõltumatud luurajad kinnitavad. Mis siis ikka, küllap tõmmatakse nii mõnigi isehakanud ja poolpeeretav retoorik sirakile. Sihtida Ananassikest, tuld!
Rahu nende põrmule! Aga seni teeme tuld, sööme liha ja paneme retoorikutele needuse peale. Kindel on see, et nad kardavad lisaks kliimale ka nõidust, miks mitte siis äraproovitud okultsel moel nendega arved õiendada. Jaanipäev on ajalooliselt erinevate maagiliste toimingute ja loitsude lugemise päev.
Seega valime me Sven Sildniku riigikokku, sest kaugeltki mitte kõiki konservatiive ei saa usaldada – paljud neist teevad vastutustundetult sõjapropagandat ja see inimvaenulik ja ebaseaduslik laamendamine viib varem või hiljem tapatalguteni. Ehk juba kolme kuu pärast. Kahju küll. Vali paberil, vali elu.
( : ) kivisildnik
Kolme sõjavankri külas, Sanga talus 22.06.2024