Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse kommunikatsioonijuht Kerly Virk esines sel nädalal filosoofilise avaldusega, mis väärib aukohta Eesti riigikaitse musta huumori antoloogias. Asutus, mis on sattunud tohutu skandaali keskpunkti – 70 miljonit eurot ettemaksu India luhvtikustide firmale, kes pole varem ühtegi mürsku müünud, puudulik arvestus hangitud relvastuse üle, kriminaalmenetlus ja kaitseministri tagasiastumine –, otsustas lahendada probleemi radikaalselt. Edaspidi näidatakse avalikkusele vähem. Vähem linte, vähem tseremooniaid, vähem saabunud varustust. Räägitakse alles siis, kui “tervikvõimekus on saavutatud”.
Ja see ilus päev, kui “tervikvõimekus on saavutatud”, ei ole enam kaugel, selle nimel pingutatakse, kindlasti õnnestub leida ka mõni relvaostuleping. Igatahes ja ilmtingimata. See pole avalike suhete strateegia muutus. See on dementne soigumine. See on avaliku kontrolli vähendamine. See on jaanalinnu filosoofia, mis seisneb pea liiva alla peitmises ja tagumik püsti sõja ootamises.
“Me valmistume sõjaks,” ütleb filosoof Virk ja lisab, et pidev pidutsemine ei sobi. Õige. Aga kui raha on teadmata kadunud, siis ei ole tegemist ebaõnnestunud kommunikatsiooniga. See on kuritegu või vähemalt nii riigi raha äravõtmisest ennemuiste aru saadi. Filosoofiline looteasend, milles riigiametnikud nüüd sõda ootavad, ei muuda asjaolu, et maksumaksja raha on kümnete, ja miks mitte ka sadade miljonite kaupa kadunud. Eks ikka libekeelse riigikaitse jutu varjus.
Siin see on. Aastate jooksul on kaitsehangete ümber tekkinud omamoodi erastatud paralleelmaailm, mida massidele näidatud ei ole. Lihtinimene oleks pärast koroonapaastumist ja inflatsioonikannatust olnud valmis aktsepteerima ehk isegi nõmedat automaksu, kui ta oleks veendunud, et vähemalt osa raha läheb päriselt ka suurtükkide, mürskude ja radarite alla. Selle asemel sai ta India-müsteeriumi ja riigikontrolli raportid, mis räägivad kaosest, lollusest ja viitavad otseselt massilisele korruptsioonile lapiliste pidžaamade ebaterves seltskonnas.
Nüüd teatatakse ametlikult, et edaspidi näidatakse veel vähem. “Pole sul tarvis teada, mida ma teen…” Pressiteateid ei tule enam radaritorni valmimise puhul, vaid alles siis, kui radar “töötab”. Iris-T patarei saabumist samuti ei tähistata. See on geniaalne. Kui midagi ei näidata, on palju raskem küsida, kes ja kui palju varastas, mis kvaliteediga oleks pidanud s-nikeris olema ja kui palju see tegelikult maksis.
Kallid filosoofid, teoreetikud ja muud nadikaelad riigiametis. Küsimus on lihtne: kui te enam ei kommunikeeri, mille eest te siis palka saate? Kui lindilõikamised ja suupisted jäävad ära, siis mida te selle cateringi rahahunnikuga teete? Kas ostate veel ilusamaid lubadusi Indiast? Või lihtsalt istute vaikides ja ootate, et skandaal vaibuks? Kindlasti vaibub, isegi Watergate vaibus.
Vihkan võltsfilosoofe. Eriti neid, kes pole filosoofiat kunagi õppinud ja kes Nietzsche ja stoikute asemel viitavad iseenese tarkusele: “Me valmistume sõjaks, seega ärge küsige liiga palju.” See on intellektuaalne sigadus. Miks sa, koerajalg, Hegelit ja Kanti ei tsiteeri?
Küsimus jääb õhku: mida peaks tavaline Eesti inimene tegema olukorras, kus riigi relvakontor on hakanud stoikuteks? Vähem rääkida, vähem suhelda, vähem süüa ja rohkem Nietzschet lugeda? Võib-olla ongi see ainus loogiline vastus.
Juba Buddha ütles, kui te midagi ei tea, siis olge parem vait. Kui riik valmistub sõjaks filosoofilise vaikimisega, siis valmistugu ka kodanik ise. Kaevake aeda auk, õppige relvi tundma, hoidke kokku raha ja laskemoona, ärge uskuge iga ametlikku pressiteadet ja olge kindlad, et see, mida talle räägitakse, on pool tõde või veelgi vähem.
Sest lõppkokkuvõttes ei ole Eesti riigi tugevus kommunikatsioonifilosoofides ega hangete bürokraatias. Eesti riigi tugevus on ikka selles lihtsameelses, aga visa talupojamõistuses, mis ajaloos on korduvalt päästnud meid siis, kui “eliit” on juba kõik maha maganud või ära varastanud.
Relvakontor on meil nüüd stoikute Stoa Poikile ehk maalitud sammaskäik, vähem möla, rohkem sambaid ja maale, midagi keerulist siin ei ole. Olgem siis meiegi jõudu mööda filosoofilisemad. Aga ärgem olgem lollid nagu lambad. Mingi vahe peab normaalsel inimesel ja riigiametnikul ikka olema.
Midagi ei ole teha, ametkond meenutab iga päevaga aina enam austraalia filosoofe menukas briti huumorisaates Monty Python, kus lugupeetavaid kujutati ropu suuga idiootidena. Kui sa oled debiilikutest, lollakatest ja pooletoobistest varastest tüdinenud, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 05.09.2026