Fakti, et Vene alatud putinistid kaotasid Ukraina sõja, teame me juba kõik, sellest on lehed kirjutanud vaenutegevuse esimestest päevadest peale. Tänaseks on selgunud ka avantüüri nurjumise põhjused. Oma osa on halval ilmal, viletsatel teede, kultuslikul vaimuhaigusel ja roiskunud toiduainetest tekkinud kõhuhädadel, pahatihti ka näljal.
Ent Vene kaotusel on ka nimi ja nägu, olge lahked ja saage tuttavaks, meie suurim liitlane ja Eesti Vabariigi iseseisvuse ja vabaduse emeriitgarantii on Timur Ivanov, Venemaa asekaitseminister ja meistervaras, kes usaldusväärsetel andmetel on pannud tuuri 83 miljardit, hinnanguliselt siis 20-30% kogu punaarmee rahalistest vahenditest.
Kindrali poeg, 1975. aastal Moskvas sündinud Timur on osutunud inimkonna suurimaks heategijaks ja Euroopa päästjaks. Ilma tema ennastsalgava tegevuseta laiutaksid kadõrovlased juba Berliinis ja heiskaksid riigipäevahoonele ei teagi täpselt mis lipu, kas linnupildiga pepsitrikolori või kui see on juhtumisi tuuri pandud, siis midagi islamifundamentalismi klassikast.
Kahe korrumpeerunud slaavi riigi kokkupõrkes on selgunud, et Venemaa on ikka täielik riigivaraste paradiis ja kuigi Ukraina on ka tubi korrumpeeruma ja ehk polegi talle Euroopas võrdset, suurmeister Ivanovile pole neil ikkagi mitte kedagi vastu panna. Putinile ei tahaks küll head nõu anda, aga naispunkarite kõrval võiks teinekord ikka mõne pikkade näppudega kindrali kah kongi toppida.
Tagantjärele tarku palju, kuid olukorrast tuleb teha järeldused ja eluga lõbusasti edasi minna. Meil on siin hakatud paanikahoo tagajärjel rääkima vajadusest punkreid ehitada, keskmaa õhutõrje välja mõelda ja mis kõik. Ei ole vaja. Venemaa on hale rott ja täielikult paljaks varastatud, pealegi on hohollid ka Pihkva dessantnikud igavusest maha nottinud.
Kes siia tulevad ja millega? Soomukitel on raadiod ära varastatud, kuivikud on kümme aastat vanad ja ussitanud. Vene sõjaväe ettevalmistus on nii nõder, et kogu maailm on täis videosid, kus sibulast soldatile lauanuga silma torgatakse. Lauanugade puudust Eesti Vabariigis ei ole.
On kahvlid, on ka korgitsere, nagu ka saslõkivardaid. Allakirjutanu köögist leiab kõik vajaliku, et terve polk okupante segakooriks ümber vormistada. Molotovi kokteiliga võib küll kitsas kätte tulla, kui me enam Vene bensiini ja masuuti ei osta, aga kuidagi ikka saab. Sageli jätavad vandid oma tankid lihtsalt niisama maha ja siis pane muudkui puid alla ja küll ta põleb.
Kohalike varaste julgustuseks olgu öeldud, et võib edaspidigi meie relvarahad kas tasku pista või selle nutsu eest plastmassist paate osta. Ei tibla julge enam röövkäike ette võtta, lõust on teisel päris lamedaks löödud ja rahasahvrites tühjuses ulub kurblikult stepituul. Ja Javelinide asjus olen ma ka ümber otsustanud, võite kõik ära anda, vahet pole.
Meisterkriminaal Timuri auks ja kiituseks tuleb püstitada mälestussammas ja selle obeliski peaks püstitama ilmtingimata Eestisse, täpsemalt Pärnusse. Esiteks sellepärast, et kui Timur poleks põlisvaenlase sõjamasinat paljaks varastanud, siis ärvardaks euroliitu ja laulurahvast sõjaoht. Täpsemalt kaotus. Nüüd on see sõjaoht likvideeritud ja see on hea.
Pärnus on ennegi Vene suurkujudele mälestussambaid tehtud, kontserdimaja juures on Fabergé’ isa kuju kahe tooliga. Võibolla on isegi kolm tooli, igal juhul ajalooliselt autentne mööbel. Isal on seal üksi igav. Timur Ivanovi ratsakuju tuleb rajada keset Pärnu jõge, sinna kuhu pidi tulema sild, aga ei tulnud ikkagi mitte midagi. Lihtsalt peteti jälle.
Rahvas aga ootab juba kakskümmend aastat, et Pärnu jões toimuks midagi, teeme sinna siis Euroopa ja Lääne tsivilisatsiooni päästja ning heategija mälestussamba – ratsamonumendi, kus vahva Timur kappab Putini seljas helge tuleviku poole, sularahakotid kaenla alla ja kuldne krediitkaart hammaste vahel. See saab olema ilus.
Ma olen täiesti kindel, et Venemaal ei saa keegi 83 miljardit ilma Putini katuseta ja talle obrokit maksmata ära varastada, nii et ka Putin kui projektijuht peab Euroopa jätkusuutlikkuse monumendil olema aukohal – sellest on rõõmu nii kohalikel kui globaalsetel varastel, keda muide leidub ka Pärnus.
Ja koalitsioon, kes kindla sõnaga silda lubas, saab öelda, et see on ühelt poolt muidugi memoriaalkompleks, aga teiselt poolt jälle silla esimene tugipost – mida ta võiks minu poolest ka olla, kes keelab. Enne teeme kuju ja kui valimislubaduse meelde tulevad, siis sätime sinna ka paar sillajuppi külge. Kui kogu silda ei jõua teha, siis tee pool.
Timur Ivanovi ja tema kaasosaliste skulptuurikompleks saab olema väga ilus vaadata just päikeseloojaku ajal. Kui Sindi poolt mööda Jaansoni rada tulla ja kui viimased päikesekiired jõevood otsekui sulametallina särama panevad, siis supleks Timur nagu sulakullas ja sel kombel omandaks looduse ilu ka mõtte.
Muidugi tekib alati bürokraatidel küsimus, kust rea pealt see kalli kuju raha võtta. Relvade pealt saame edaspidi kokku hoida, see on üks eelarverida kindlasti, teiseks tuleb teha korjandus ja kohalikud putinistid kindlasti jätavad georgi lindi ostamata ja Z-tähe kuklasse pügamata, kui saavad oma raha hoopis paremini investeerida.
Kindlasti aitavad ka Eesti vargad ja korruptandid, kuna tegu on nende kolleegi ja suure eeskujuga, ehk ka rahapesu kolleegiga, kes teab. Igal juhul on ühe kangelasliku riigivarga õilistamine kaudselt ka teiste kriminaalide huvides ja julgustab neid edasi varastama kindlas usus, et ehk on kunagi ka nede tööst Euroopale kasu ja ajapikendust.
Vahepeal tuligi nagu lootusetus peale, kui vana Bideni seniilus isegi neomarksistidest ajakirjanikele ja rohelistele hakkas kohale jõudma – et ikkagi meie liitlane ja nagu lammas. Et meid ju litsutakse Bideni ja tema poja läptopi juhtimisel laiaks. Õnneks selgus, et meil on ka liitlasi Vene kriminaalide hulgas ja häda pole midagi. Las vanake tudiseb omaette, meie siin saame ka omade jõududega hakkama.
Aga me saame veel palju paremini hakkama, kui valida Sven Sildnik riigikokku. Ehk õnnestub isegi laste kohitsemine ära hoida. Vali elu!
(:)kivisildnik
Pärnus 09.04.2022