Uued Uudised

( : ) kivisildnik: kas te tahate totaalset sõda?

Sõjatehase akna sisse löömisega seoses on eesti rahvas paisatud taas sõjahüsteeria keerisesse. Meedia ja poliitikud levitavad massiivselt valesid ja pooltõdesid, mis kõlavad üha enam nagu Joseph Goebbelsi kuulus küsimus 1943. aasta veebruarist: „Kas te tahate totaalset sõda?“

Keegi kindlasti tahab. Küsimus on selles, kas see keegi on Eesti rahvas või mingid globalistidest lurjused. Igal sõjal on oma tingimused. Totaalne sõda ei puhke lambist. See saabub siis, kui väike riik on nõrk, lõhestatud ja ettevalmistamata. Või jääb ära, kui vaenlane teab, et hind saab olema liiga kõrge.

Ajalugu tunneb mitmeid näiteid, kus väike ja vaene rahvas on suutnud suurele agressorile valusaid kaotusi tekitada. Soome Talvesõda (1939–1940) on meile kõige tuttavam ja geograafiliselt sarnasem. Soomlaste eelised olid raske maastik ja käre talv, rahvuslik ühtsus ja loomingulised lahendused – Molotovi kokteilid, motti-taktikat ja kõrge moraal. Välisabi oli tagasihoidlik, ent soomlaste murdmatu tahtejõud oli otsustav.

Ukraina sõda (2022–) näitab, et kaasaegses sõjas loeb droonide mass, lääne relvade nutikas kasutamine ja ühiskonna kaitsetahe. Raske maastik, kindlustused, rahvuslik narratiiv ja välisabi moodustavad terviku.

Afganistan Nõukogude Liidu vastu (1979–1989) tõestas, et väga vaene ja tehniliselt mahajäänud ühiskond suudab impeeriumi kurnata, kui ta kasutab maastikku, pikka vastupanu ja asümmeetrilisi võtteid.

Tšetšeenia esimene sõda (1994–1996) demonstreeris, et isegi väga väikesel rahval on võimalik suurlinna lahingus vastase moraali murda, kui ta on loominguline ja julge.

Ühised jooned nendes sõdades olid: raske maastik vaenlase rasketehnika jaoks, rahvuslik ühtsus, välisabi õigel hetkel ning loomingulised, sageli odavad lahendused, mis neutraliseerisid vaenlase arvulise üleoleku.

Soome on meile kõige lähedasem. Aga erinevused tänase Eestiga on suured ja meile ebasoodsad. Talvesõja Soome oli ühtne rahvusriik pärast 1918. aasta kodusõda, mis andis soomlastele ühise maailmavaate ja vaenlasepildi. Tänane Eesti on avatud piiride ja mitmekesisuse propaganda järel rahvuslikult nõrgenenud. Meil puudub Mannerheimi liin, talved on soojemad, relvavarud on Ukrainale kingitud ja uued tulemata. Kutsealused on kehvas füüsilises vormis. Droonitööstus on lapsekingades. Rahvuslik meelsus on eliidi poolt aastakümneid naeruvääristatud.

Eeldame, et NATO-l läheb aega, enne kui tuumariigile tuul alla tehakse. Me ei tea, kas kamba kokkuajamiseks kulub kuid, aastaid või aastakümneid. Aega võib meil olla õige laialt käes.

 

Stsenaarium 1 – „Tiksume vaikselt edasi“

Jätkame praegust teed. Relvi annetatakse edasi, rahvuslikku ühtsust ei taastata, koolides räägitakse jätkuvalt „anaalväärtustest“ mitte Eesti kaitsmisest. Kahe aasta pärast on meil endiselt tühjad laod, nõrgad reservid, India mürsuskandaalid ja lõhestatud ühiskond. Venemaa hübriidrünnaku korral langeb idapiir kiiresti. NATO abi jõuab väga tõenäoliselt hilinemisega. Tulemuseks on kas kiire okupatsioon või verised tapatalgud Eesti territooriumil, kus tsiviilkaotused on tohutud. Totaalne sõda saabubki – aga põlisvaenlase tingimustel.

 

Stsenaarium 2 – „Teeme kõik endast sõltuva“

Ütleme, et meil on kaks aastat. Ilmselt ei ole, aga paanika ka ei aita. Selle ajaga rajame idapiirile kindlustatud kaitsevööndi – miiniväljad, tankitõkked, ettevalmistatud positsioonid. Käivitame riikliku drooniprogrammi, toodame tuhandeid FPV- ja luuredroone. Taastame kutsealuste füüsilise taseme koolides ja ajateenistuses. Täidame relva- ja laskemoonavarusid. Muudame propaganda ratsionaalseks – patriotism ei ole häbiasi, vaid meie püha kohustus. Piirame immigratsiooni ja seame eesti rahva ellujäämise riiklikuks prioriteediks.

Kui Venemaa näeb, et Eesti ei ole kiire saak, vaid tülikas ja halva iseloomuga siil, kes suudab esimese kahe nädalaga tekitada vastuvõetamatuid kaotusi, siis totaalse sõja tõenäosus langeb oluliselt. Ajalugu näitab, et agressorid eelistavad nõrku sihtmärke. Valik on meie kätes. Kas me tahame totaalset sõda või norime totaalset keretäit? Ei pea olema sõjaekspert, et totaalse keretäie mõju ja tõenäosust hinnata.

Kui sa arvad, et riigikaitsega tuleks tegeleda tõhusalt, reaalsusest lähtuvalt ja ilma hüsteeriata, andes endale aru, et iibekatastroofi tingimustes ei ole meil kedagi kaitsta, ega kedagi kaitsmas, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!

 

( : ) kivisildnik,

Sisepaguluses 21.11.2026

Exit mobile version