Lisaks eutanaasia reklaamikampaaniale on Eestis käivitatud ka kestva kahanemise ammendamatu allika – tuumarelva – maaletoomise projekt. Kahjuks ei ole viimsepäevarelvade entusiasmi taga veel Riigikogu ega president Karist, aga akadeemik Tsahkna ületab ennast ja see on juba pool tuumatalve.
Parem pool muna kui tühi kanala. Eesti Vabariigi teeneline välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) tegi asjakohase avalduse ERR-i saate “Esimeses stuudios” otseülekandes, mis oli eetris 18. veebruaril käesoleval aastal.
See juhtus looduslikult kaunis kohas, ERR-i kõiki väljapaistvaid homoseksualiste näinud ja lahkelt võõrustanud nn peastuudios. Anvar Samost või kes iganes olgu mulle tunnistajaks, sest kui inimsusevastane sõjakuritegu Haagi kohtusse jõuab, siis on igal tunnistajal kullahind.
Mida akadeemik täpselt ütles: “Tuumarelv siia meie territooriumile tuua, me ei ole selle vastu. Meil ei ole sellist doktriini, kus me oleksime kuidagi välistanud, kui NATO peab vajalikuks vastavalt meie kaitseplaanidele paigutada ka näiteks meie territooriumile tuumarelva.”
Ta lisas kontekstis, et Euroopa ei tohiks NATO-ülest tuumaheidutust eemale tõugata ning et kui NATO leiab selle vajalikuks kaitseplaanide raames, oleks Eesti valmis liitlase, näiteks USA või mõne teise tuumariigi, tuumarelva enda pinnale paigutama. Mõte ei ole üleliia originaalne, sarnaseid tundeid on varem väljendanud nii Poola president kui Ukraina peaminister.
Vajalik on rõhutada, et kuigi on korduvalt ja ilusti küsitud, ikkagi ei ole keegi viletsalt ja vanamoodsalt relvastatud riikidest siiani tuumapommi saanud. Suurriikide kadedus on ikka fenomenaalne, enam ei taheta isegi propaganda ja laste kohitsemise jaoks mõndasadat miljonit visata.
Tuumavajadus ei ole kaugeltki moehaigus, kapriis või üks Lääne ees lömitamise vormidest, meile on tuumapommi vaja. Margus Tsahkna ütles midagi väga sarnast fraasiga “Eesti viib lahingutegevuse Venemaale” või “viib sõja Venemaale”, “toome sõja Venemaale” Deutsche Welle (DW) intervjuus, mis anti pärast Müncheni julgeolekukonverentsi 13.–15. veebruaril.
Aga kui tuumapommi ei ole, siis pole Venemaal lammutamisel õiget jumet. Tanke meil ei ole, see rakett on ka sihuke, nagu ta on, ja labidatega raiudes läheb kole kaua aega, eriti kui on plaanis muistsel ajal püsti pandud sakraalehitisi lammutama hakata, mõni aeg tagasi oli juttu Iisaku katedraali hävitamisest, kui mu mälu ei peta.
Vanad kirikud on ebameeldivalt kvaliteetsed, raudkang ka ei hakka peale, peab uurima, kuidas kommunistid nad omal ajal pikali panid, kas kiskusid traktoritega või kasutasid taraane, katapulte ning balliste. Kirikute lammutamine on üks suurematest lähiajaloo saladustest. Tuumapommiga on ikka kindlam.
Sõjaajalugu ja globalistide-satanistide mõttemaailma tundvad isikud oletavad, et tuumarelva Eestisse toomine on pedofiilidest süvariiklaste salaplaan Vene-vastase sõjategevuse eskaleerimiseks ja uue rinde avamiseks. Selles mõttes, et Ukraina avantüür ei andnud tulemust, vantide orjastamine ja nende maavarade röövimine on ootamatute raskuste taha takerdunud. Sõjasõit on seisma jäämas.
Kui aga tuua tuumarelv Eesti Vabariiki, kohe Vandistani piiri äärde, siis nad lähevad närvi ja panevad kohe kindlasti meile hirmsa litaka. Meie vaene rahvas ei ole globalistide jaoks kuigi suur kaotus ja siis saab tiblad provotseerimata agressiooni eest kohtu alla anda, neid uute eriti jõhkrate sanktsioonidega vaevata ja hirmsate sõnadega sõimata.
Ja kui ka ei saa Venemaa hiigelvarandustele käppa peale, siis maha tapetud laulurahva fosvoriidi ja uraani saab ilma vaeva ja mureta endale kahmata. Abiks seegi. Võib-olla need vanad tuumapommid neil enam ei töötagi, aga putinistide irriteerimiseks käivad küll. Narr lugu oleks see, kui vant virutab meile oma tuumamalakaga ja see ka ei tööta.
Mis neil seal üldse töötab? Sellise üksteisele järgnevate nurjumiste stsenaariumi käivitumise puhul on meil terve hunnik mittefunktsionaalset tuumarelvastust. Ehk annab sellest tuumaromulast ühe või kaks töötavat aparaati kokku panna – see juba oleks midagi. Siis saaksime sarnaselt Piiblimaale hakata reaalpoliitikat ajama ja igasuguseid asju välja pressida.
Miks ei võiks Euroopa tuumarelvadeta nõrgad ja nurjunud riigid meile andamit maksta? Rahaga on sealmail halvasti, aga alati võib koormised tasuda vaipade, vanade maalide ja muuseumitesse kokku kogutud kolaga. Kui praegu tohib juba hakata tellimusi tegema ja kui keegi ei ole vastu, siis ma võtaksin Milo Venuse kuju, mis mingi arusaamatuse tõttu on sattunud Louvre’i muuseumi Pariisis, minu grillipanni juurde sobib ta palju paremini.
Hea näide sellest, kuidas esimesel pilgul mitte millekski kõlbavast tuumatehnoloogiat võib ka lihtsale inimesele kasu tõusta. Mis saab selles läbinisti akadeemilises tuumapommi projektis halvasti minna? Kui vaatame iibenumbreid, siis mitte midagi. Estraadirahvas on oma otsuse teinud ja seda osalusdemokraatia vormis väljendanud, asudes vääramatult väljasuremise teele.
Ütlen ausalt, ega see igapäevane abortidega jandamine, laste kohitsemine ja homoabielu elamine ei ole ikka mehe töö. Kui rahvas tahab, siis ta ka ennast süstib ja välja sureb, õige ka, mis elu see siin tuulemöldrite tallermaal ongi. Peale Ukraina lipu polegi enam millestki rõõmu tunda. Selle mõttes olen kahe käega tuumapommi poolt.
Parem ikka üks edumeelne ja progressiivne pomm, üks kõva põmm, kui lõputu virelemine ja liberaaldemokraatia. See, mis meie riigis toimub, on ju lausa piinlik. Enam pole mõtet soiguda, et meil on e-valimised ja midagi ei muutu. Kohe on meil a-pomm ja sa muutud tuhaks kiiremini, kui jõuda 0,2 lugeda.
Ma muidugi ei usu, et meil küsitakse, milline tuumakas meile kõige rohkem meeldib. Võta või jäta, eks ole. Aga ikkagi, kui antakse valida, siis olgu meie üldrahvalikuks tahteks neutronpomm (inglise keeles neutron bomb või enhanced radiation weapon, ERW) see on kõige parem pomm üleüldse.
Neutronlaks on eriomane madala võimsusega termotuumarelv, sisuliselt väike vesinikupomm, mis on disainitud nii nutikalt, et peamine hävitav efekt tuleb neutronkiirgusest, mitte plahvatusest, kuumusest või lööklainest. Seda nimetatakse sageli “inimeste tapjaks” või “hooneid säästvaks” relvaks, sest see tapab elusolendeid, silmas peetakse eelkõige inimesi ja pudulojuseid, jättes infrastruktuuri, hooned, tankid ja muud masinad suhteliselt puutumata.
Meie viimane tahe oleks siis immigrantide ja okupantide võimalikult mugav käekäik. Jube kahju oleks, kui korter, mida sina oled terve elu orjanud, muutuks hetkega Gaza perimeetriks. Mille nimel ma siis laenasin ja kannatasin? Nii hea on teada, et kui sind enam ei ole, sööb keegi targem sinu külmiku tühjaks ja keerab tänulikult sinu voodisse magama.
Kui sulle aga valitsuse tuumapommipoliitika ei meeldi, kindlasti on selliseidki omajagu, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu! Eesti vabaks!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 21.02.2026