Tänaseks on isegi ajudelfilist põdev seltskond märganud, et Eesti välispoliitika on omadega sügaval peldikus. Keegi meiega ei räägi, keegi meid kuskile ei kutsu, ise ei oska ka mujale minna kui Ukrainasse. Eelnenust johtuvalt satuvad ka julgeolekutagatised rasvase küsimärgi alla. Reetmine, mahamüümine, kõlavad meeleheitlikud hüüded.
Siinkohal vaidlen vastu, milles seisneb mahamüümine, sellist asja ei ole. Reetmine on muidugi Eesti Vabariigis igapäevane euromenetlus, sellega peaks kõik mõistlikud inimesed olema harjunud kui progressi ja demokraatia erivormiga. Ja kes ei ole harjunud, see ikka inteligentne olend ka ei ole. Reeturid on meil omad, ise oleme oma vabaduse, väärikuse ja iseolemise loovutanud, kedagi teist siin süüdistada ei saa.
Kes on oma iseseisvuse ära andnud, ärgu mölisegu, et ta on maha müüdud või kuidagi nii. Äraandmine on fakt, mahamüümist ei suuda allakirjutanu aga kuidagi tuvastada, esiteks pole näha raha, teiseks viibib tehing ostja puudumise tõttu. Kujutan elavalt ette kuidas Brüsseli mutt saab kokku mõne suurema riigi juhiga. “Noh, eideke, mis sa siin koed?” uurib kaugelt maa keiser või kuningas.
“Ei midagi, ma siin pakun tsahknaid müügiks, võta ära, saab õhtule.” “Ei taha,” vastab keiser või kuningas ja sätib minekule. “Pastoi, brat, ma annan lätlased kauba peale, nad on mul nagu neegri eest, sulle ju neegrid kangesti meeldivad?” “Enam ei meeldi, meil on uutmise tuuled, midagi mulle ei meeldi.” Nii ongi, klienti pole, tsahknad on ilusti ära antud ja vitriini vaatamiseks sätitud, paraku keegi ei osta.
Kaja Kallas tuleb Wasingtonist tagasi, “silmad liberaaldemokraatiat täis”, nagu on tabavalt väljendunud Lauri Jürgenson. Kui oleks maha müüdud, siis oleks jutule võetud, mitte häbiga koju tagasi saadetud. Oleks öeldud, et jäta nägu meelde, siin on uus isand ja korraldused on järgmised, vaata et sa alt ei vea. Ei võetud jutulegi, fakt.
Londonisse sõjapealike koosolekule ka ei kutsutud, meie muudkui panustame, mehe moodi annetame ja anname ära kõik, mis hinge taga on, palju muidugi ei ole. Isegi kohale ei kutsuta. Kaja sai vähemalt välismaale, väiksemad vennikesed ei sinnagi. Kus on siis julgeolekutagatis, miks enam ei kõla üle maamuna põlvilisurumise ja seibideks tükeldamise jutt? Kas siis ei olegi hea mõte?
Kurb on see paepaelse pugeja lühike edulugu. Muudkui lipitsed ja lömitad, alguses justkui kõik sujub, lubatakse isegi homoabielluda, nagu valgetel inimestel kombeks, kõik ja puha, siis aga järgneb üks tagasilöök teisele. Lõpptulemuseks oled oma NATO, euroliidu ja homodega naljanumber ja heidik, kes kerjab, silmad julgeolekutagatisi täis, kohakest mittemidagiotsustaval vasallriikide koosolekul ja saad kõigi nähes jalaga. Kostab rõve kiun.
Mõistagi ei ole meil siin kellelgi muud plaani B, kui veel mõned miljardid meremiihalite suunal tuuri panna. Isegi sellest pole veel tõusnud vargapandele käegakatsutavat tulu. Ma saan aru, et diplomaatia ja sõda ei edene, need on keerulised asjad, aga varastamine peaks ometi käpas olema. Olukord sarnane, nagu oleks ühel päeval jäänud päike hommikul tõusmata. Teataval määral ootamatu lahendus.
See ei ole enam kõrvalise tähtsusega Titanicu uppumine, terve Atlantise manner on jäljetult ookeani põhja vajunud ja siin tuleb midagi ette võtta, sest muidu ei õnnestu ka raudteevarguse projekti edukalt lõpule viia. Juurpõhjus tuleb kõrvaldada, et saaks korruptsiooni, sõjaõhutamise ja lauslollusega edasi minna.
Miks on meil kõik halvasti, eelkõige muidugi meie väga austatud riigivarastel? Eesti on liiga väike, esiteks keegi ei tee sinust välja ja maksumaksja raha saab kole kiiresti otsa. Kus on siin inimõigus ja liberaaldemokraatia? Meie riigivaraste kannatused on kirjeldamatud, Ameerikast tulevad vaimset piina tekitavad uudised.
Näiteks selgus, et igas kuus varastatakse liitlaste maal ainuüksi riigiabi saajatelt 26 000 000 000 dollarit, aastas teeb see 312 000 000 000, eeldusel et olematuid isikuid, ikka need kahe- ja kolmesaja aastased, saavad kuus 1200 ja neid on 20 000 000. Väikeriigis võib sellisest õnnest, küllusest ainult unistada.
Selgemast selgem, et tuleb saada suurriigiks ja kõik sujub. Küsimus on ainult kuidas? Sünnitamine ei lähe mitte, seda on meie mehed korduvalt proovinud. Jäävad muud variandid, massiimmigratsioon on ka vahepeal käima tõmmatud, tuhkagi, tulemuseks on ikkagi somaali aktsendiga Kohe-Väga-Väike-Ukraina.
Ka see lootus kustus. Nüüd tuleb küll allakirjutanut tänad ja talle eluaegne kultuuriministri koht eraldada, sest, pange tähele või tehke järele, järgmine jutt on sisukas. Väike vihje, Venemaa on suur riik, Venemaaga räägitakse, Venemaad röövitakse, vähemalt on plaanis puhas nurk teha, kõik kardavad ja sõimavad tädikest Venemaad. Meeletu menu.
Minu plaan on lihtne, Eestist peab saama Venemaa, suur ja võimas ja hirmuäratav. Mitte nii nagu teie mõtlete, äraandmist ja venemeelsust ei ole siin kopika eestki. Plaan on juriidiline ja ajalooliselt korrektne. Lugesin kusagilt kommentaaridest, et Peeter 1. ostis Eesti maa-alad Rootsi kuningamoorilt, sealt peale oleme me ametlikult Venemaa.
Õnneks Venemaa ise aga ei ole Venemaa, vaid kommunistliku gulaagi õigusjärglane. Meie diplomaatiline prioriteet olgu edaspidi nõuda Eesti tunnustamist ainsa ja ametliku Venemaana. Venemaa, tuntud kelm, aga paljastada petisena, ärgu ikka kirjutagu piiri peale, et Venemaa, kui on ise hoopis mõttetu nõukaliit.
Venemaaga ikka räägitakse, ikka võetakse tõsiselt, paljud ehk ei saagi aru, et see Venemaa pole enam päris see Venemaa ning siit võime me lõigata kasu ja kuna ametlikult, ajalooliselt, loogiliselt ja rahvastiku põhjal vaadetes olemegi suures osas Venemaa, siis peaks see plaan päris hästi korda minema.
Euroliit ja NATO olime? Olime. Kas oli hea? Alguses oligi päris hea. Kas me siis sellepärast vähem eestlased ja mulgid oleme? Ei ole, ikka täiseestlased ja puhtaverelised mulgid. Ega siis nüüd ei maksa ka hakata seda eesti- ja kiusujuttu ajama, kui õigel eestlasel kõlbas olla eurooplane ja homo, siis kõlbab olla ka venelane. Ei näe vahet.
Peaasi, et on kasulik, et ei pea piiril raha vahetama (siis oli veel rahval laialt raha käes) ja asfalt pannakse maha. Kas meil siis siinmail enne euroliitu asfalti tunti, kui siis ainult ainult kuulu järgi. Te mõelge, te mõelge veel. Me seisame teelahkmel, kas jätkata agressiivse suurriigina – karu, või laostuda ja surra välja marginaalse globaaloblasti äraandjate viimase põlvkonnana – konn.
Ja kui te ikka päris välja surra ei taha ja mingid eneseväärikuse riismed ning rahvuslik mõte on olemas, siis tuleb Sven Sildnik valida Riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 08.03.2025