Eesti liberaalne valitsus on viimasel ajal hakanud tõsise näoga migrantide vastu võitlema. Haarangud, lehelood, piirivõrk ja kurjakuulutavad sõnad Valgevene hübriidrünnakust. Ometi tekitab see õigustatud küsimuse: kus oli see meelekindlus varem?
Kui migratsioon on nii imeline rikastamine ja odav tööjõud, siis miks ei anna te Lukašenkale Aasta Eurooplase tiitlit? Ta toob ju odavat tööjõudu, rikastab Läti kultuuri ja päästab elusid.
Just neid propagandavalesid on Euroopa globalistid kasutanud aastakümneid, kui tuhandeid noori mehi Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast ja Kesk-Aasiast Vahemere kaudu Euroopasse toodi.
Tookord räägiti südameheadusest, mitmekesisusest ja majanduslikust kasust. Täna, kui samad inimesed ilmuvad Valgevene metsast või koobastest, nimetatakse neid ründeränduriteks ning politsei ajab vaesekesi võsavahel taga.
Siin on mille üle mõelda. Sama päritoluga kahtlane tüüp, kes smuugeldatakse Kreeka saartele, saab toetust ja eluaseme, Valgevene suunalt saabunud illegaal aga võetakse kinni. Miks? Sest liberaalidele meeldib migratsioon ainult siis, kui see tuleb Brüsselist ja käsu korras, siis saab käsu täitmise eest kiita ja küpsise.
Kui migrandid tulevad NGO-laevade ja ÜRO rändeleppe vaimus, on tegemist “haavatavate inimestega”, keda tuleb aidata. Kui diktaator Lukašenka (koos meilegi tuttava Putiniga) kasutab neid relvana idapiiri destabiliseerimiseks, muutub see üleöö julgeolekuohuks. Sama kaup, erinev pakend.
Kui migrandid on ohutud ja kasulikud, miks te neid idapiiril hübriidrünnakuks nimetate? Kui nad on ohtlikud, miks te neid homostunud Euroopa poliitika järgi siia kutsusite? Need küsimused paljastavad kogu meie pooletoobise nomenklatuuri silmakirjalikkuse.
Euroopa kogemus on rääkinud selget keelt juba kümme aastat. Rootsi no-go tsoonid, Saksamaa kölnid, Prantsusmaa banlieued ja Briti grooming-skandaalid ei tulnud tühjalt kohalt. Need tulid samadest riikidest, samade kultuuriliste taustadega inimestest, kes põhimõtteliselt ei integreeru. Kuritegevus, lõputud toetused, usalduse kadu ja paralleelsed ühiskonnad on faktid, mitte paremäärmuslik propaganda.
Tuletan meie ohmudele meelde kuldseid põhimõtteid, mis on kirjas ÜRO Global Compact for Safe, Orderly and Regular Migration ürikus (2018, tuntud ka Marrakechi rändeleppena):
“Migration provides immense opportunity and benefits” — „Migratsioon pakub tohutuid võimalusi ja hüvesid.”
Migrandid “enrich our societies” — „rikastavad meie ühiskondi” oma inimliku, majandusliku ja sotsiaalse potentsiaaliga.”
Migratsioon on “a source of global prosperity, innovation and sustainable development” — „globaalse jõukuse, innovatsiooni ja jätkusuutliku arengu allikas”. Parasiitoravad, mis teil siis nüüd jõukuse ja innovatsiooni vastu on? Täna püüad metsas musulmanne, homme reedad tuulemöldrid?
Väga raske on aru saada, kuidas Lukašenka meid ründab, kui ta ametlike paberite järgi pakub meile täiesti tasuta tohutuid võimalusi ja hüvesid, rikastab meie ühiskonda aafrika inimliku-, majandusliku- ja sotsiaalse potentsiaaliga ning toob meie õuele globaalse jõukuse, innovatsiooni ja jätkusuutliku arengu ammendamatu allika? Sisuliselt loobib see vant meid rahapakkidega, selline on ÜRO seisukoht.
Marrakechi rändelepe oli meil väga populaarne, põhilised fännid olid muidugi sotsiod: Jevgeni Ossinovski (tookordne SDE esimees), Indrek Saar, Heljo Pikhof, Riina Sikkut jms. SDE nägi lepet kui progressiivset raamistikku, mis aitab kaasa „korraldatud migratsioonile” ja inimõigustele.
Reformierakonna liberaalne tiib oli samuti vaimustuses: Kaja Kallas, Hanno Pevkur, Maris Lauri jt. Keskerakond oli lõhenenud, peaminister Jüri Ratas otsustas lõpuks mitte allkirjastada, kuid erakonnas oli mitu häält, kes lepet toetasid või vähemalt ei pidanud seda probleemiks (nt mõned vene taustaga poliitikud ja vasakliberaalsem tiib). Eesti Inimõiguste Keskus ja muud sooroslased olid aga täielikult pöördes, nagu ka Postimehe ja ERR-i punased kolumnistid, kes süüdistasid vastaseid „populismis” ja „ksenofoobias”.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on olnud selles küsimuses järjekindel alates 2015. aastast. Me ei rääkinud vihkamise keeles, vaid rahvusriigi keeles. Eesti põhiseaduse preambula ütleb selgelt: Eesti on Eesti rahva riik.
Migratsioonipoliitika peab teenima eestlaste säilimist, turvalisust ja demograafilist taastumist, mitte globalistide ümberrahvastamise eesmärke. Odav tööjõud lööb palgad alla ja jätab meie noored ilma perspektiivideta. “Rikastamine” on muutnud mitmed Euroopa linnad tundmatuseni – me ei taha sama jubedust Eestisse.
Praegune Valgevene hübriidrünnak on EKRE-le kingitus. See sunnib isegi pooletoobiseid liberaale tunnistama, et piir peab kinni olema. Et taustakontroll on vajalik. Et massiline sissevool ilma kontrollita on oht riigi stabiilsusele. Kuid nende lahendus on poolik. Nad tahavad jätkata “vajaduspõhist” immigratsiooni Brüsseli rändepakti vaimus, samal ajal kui idapiiril mängitakse kangeid isamaalasi.
Tõeline lahendus on lihtne ja järjekindel: nulltolerants ebaseaduslikule sisserändele, kiired deportatsioonid, füüsiline piir ja range kvoot. Toetused ja eluase ainult neile, kes tulevad legaalselt, õpivad eesti keele ära ja austavad meie kultuuri. Eelkõige aga – fookus eesti laste sündimusele, peredele ja maapiirkondadele. Mitte odav välistööjõud, vaid tugev rahvusriik.
Liberaalide topeltmäng on läbi. Rahvas näeb, et migratsioon ei ole ei imeline rikastamine ega humanitaarne kohustus. See on kommunistide vana trikk, mis puruneb kokkupõrkes reaalsusega. Kui valitsus tahab tõsiselt piiri kaitsta, peab ta võtma üle EKRE seisukohad: Eesti vabaks. Nüüd ja igavesti.
Vaba Eesti pooldajatel tuleb Sven Sildnik Riigikokku valida. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 01.08.2026