Otsustasin raske südamega jagada kallite lugejatega oma emakeelepäeva muljeid, küllaltki võikaid muljeid, tuleb täpsustada. Kirjanik jagas eile hommikul tuntud tõe- ja käteväänamise keskkonnas pilti, kus presidendikontori ees konutas grupp ebameeldivaid isikuid, need, kelle ma ära tundsin, ei tekitanud vähimatki usaldust.
Tegemist oli järjekordse totrusega. Kuidagi nii, et vireleme siin presidendi hoovis, tuppa meid muidugi ei lasta, vahime kurvalt ja igatsevalt nagu Kuremäe nunnad Riigikogu ees lumes ning alandame ennast. Pidavat olema olnud mingi eesti keele ettelugemine või midagi sarnast. Huvitav, kas presidendi turvameeskond ei tunne tähti, et neile tuleb asju ette lugeda? Kas seal majas ei ole raadiot, mis teeks häält? Kas keegi on lootusetult üksi?
Võibolla on raadio, aga seda ei osta käima panna. Kes teab, igatahes presidendil näib olevat sisu, mina ka neid kadjakaid tuppa ei laseks, mölisege mida iganes, mistahes keeles, küll ma teid juba tunnen – vahite õues kasvõi pimedani. Sisse saate täpselt sama palju kui Kaja Kallas Rubio jutule. Küllap see oligi nii, limukate poolt on muidugi mõnusalt truualamlik sita ilmaga majaseinale esineda.
Rääkige seinaga nagu omasugusega, tolvanid, kõlupead, töllmokad. Jälk. Kustutada jumala poolt loodud pudulojuste nimekirjast ja unustada. Mis sellest debiilsusest nüüd emakeelele kasu tõusis? Pigem kahju, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Halvad inimesed teevad iga päev emakeelele valu ja kurja, seda eelkõige kaunis eesti keeles valetades.
Mis te arvate, kas valetamine jäi eile vähemaks või võttis emakeelepäeval vähemalt kunstilise vormi? Ei, kaugel sellest, valetati kontorikeeles ja küündimatult. Ka keegi tõesti arvab, et keel, mida kasutatakse igapäevaselt kaaskodanike ja pahatihti ka iseenese petmiseks ja sõja õhutamiseks on tõsiseltvõetav? Minu jaoks kindlasti ei ole. Valetamiskeele päeva pühitsemine on võrdne valetamise keele õigustamine, põlistamise ja seadustamisega.
Lugege eilsed lehed läbi, ma pean silmas eestikeelseid, lugege veelkord. Kas te leidsite mõne loo, milles olid tuvastatavad tõe elemendid? Jäägu see meie vahele, olukord on enam kui piinlik. See jama tuleb ära lõpetada, mina kui eesti keele ametlik maaletooja, kirjanik, kannatan keele rüvetamise ja valede meediumiks alandamine pärast kohutavalt. See on eelkõige minu keele, mida te, raisakullid, pilastate.
Kõige hullem on see, et keegi ei näe probleemi. Ja kui näeb, siis kas valetab või vaikib, mulle selline roojane keeleruum ei sobi, see on hullem kui vangla, hullumaja või mõne näkase müürilehe toimetus. Ma loodan, et te mõistate mu valu ja kannatust ning tulete kaasa ideega kehtestada üldrahvalik tõerääkimise päev, esialgu üks nädalas, sest tõe koorem on raske kanda.
Ma saan aru, et tõe tunnetusega on pahasti. Lihtne inimene ei teegi vahet, kas tegu on vale, poolvale või poolkõva propaganda. Toon ühe lihtsa ja pandeemiliselt levinud näite, selleks on sõjapropaganda. See on vale, inimeste tapmine on vale, seda teab iga patsifist ja seaduskuulekas kodanik.
Kui vale ja alatu on sõjapropaganda ja tapatalgute õigustamine, saate alles siis aru, kui teid ennast tapma hakatakse. Ma ei soovita siinkohal korraldada tõe väljaselgitamiseks hukkamist imiteerivat eksperimenti. Aga midagi tuleks ikkagi teha. Ettekujutusvõime, fantaasia kui soovite, piirdub tänapäeval pornograafiaga.
Soovitan hinge kinni hoida, kuni tekib tapetava ukrainlase või tapetava venelase või tapetava palgasõduri tunne. Lollide maailmas tuleb kindlasti lisada hoiatus, et hinnake enne hingamise tahtlikku peatamist oma tervislikku seisundit ja ärge kasutage abivahendina nööri, seepi ega midagi sarnast.
Ma ei soovitaks kellelegi midagi natukenegi surmahõngulist, kui laiadele massidele oleks inimelu püha, kui tarvitusel oleks kasvõi näpuotsaga empaatiat, kaastunnet või humanismi. Ka enesealalhoiuinstinkt oleks abiks, aga mida pole, seda pole ja ei tule. Nii et tuleb veel natuke hinge kinni hoida, aga nii et te ei kõngeks. Maksumaksja peab maksma, mitte kärvama.
Üks jama viib teiseni. Eesti keeles on kaua valetatud, terve eelmine okupatsiooniaeg aeti sellist solki näost välja, et karju appi. Ka vanakooli marksistide keel on solgipang – klassivõitlus, partorg, viisaastak, BAM, laupäevak, komsomol, seltsimees ja kolhoos. Kogu see vennasvabariikide ja rahuvõitluse silmakirjalik jant ajas öökima.
Ime, et pärast nii massiivset valede festivali keegi enam üldse eesti keelt suhu võtab, aus inimene tunneb rüvetatud keele vastu vaitlikku tõrget. Näiteks Kaplinski keeldus ühel heal päeval eesti keeles kirjutamas, ta pidas oma blogi võru ja vene keeles. Lihtsalt selle pärast, et eesti keel oli lootusetult reostunud. Ja see juhtus õige ammu, nüüd on asi veel hullem ja me vajame eesti keele puhastamist tõe ja iluga.
Ilu on üle jõu ja mõistuse, seega jääme tõe okkalise tee juurde. Ärge kartke tõde, kodanikud ja eidekesed, tõde on meie sõber ja liitlane, nagu Trump, Rubio või… millegi pärast tahtsin kirjutada Epstein – näete nüüd, kui pekkis meie keel on, kuidas ta surub peale kõikvõimalikke rõvedusi. Tuleb vastu hakata, tuleb endale kindlaks jääda.
Nii nagu tapmise tunnetuseni jõudmiseks oli meil vaja teha selleks kohaseid hingamisharjutusi, nii tuleb hakata tegema ka tõerääkimise trenni. Esialgu ühel päeval nädalas ja võibolla paar minutit korraga. Tõe kohta ringleb palju eksiarvamusi, üks nendest on leidnud kunstilise vormi filmis “Viini postmark,” kus kommunistlik propagandamasin püüab meile selgeks teha, et tõtt räägivad ainult filatelistid.
See on alatu vale, ka filatelistid valetavad häbitult. Aga teie ärge valetage, mina olen eeskujuks, allakirjutanu väga harva valetab ja kui siis üldse kogemata ja pisiasjades. Mulle ka meeldib valetada, nagu paljudele teistele, aga mul on tugev iseloom ja ma ei tee seda. Põhjus on selles, et tõtt rääkida on väga meeldiv, see on hea tunne, vabastav ja nagu valetavad feministid – väestav.
Te peate korraks tõe tunde kätte saama, see on surmatunde täielik vastand, võiks öelda, et kui räägid tõde, siis alles tunned, et elad täisväärtuslikku elu, tunned olemasolemisest rõõmu ja oled inimkonnale kasulik. Kui jätame üldsõnalise teooria ning läheme tõetreeningui juurde. Esialgu rääkige tõde üksi olles ja seinale.
See on tolguslik, aga kuidagi tuleb alustada. Korrake kolm korda mõttes ja seejärel kolm korda pooli hääli, kas või sosistades: kliima on pettus, sõda on sigadus, e-valimised on jälkus ja süstla mõrvaritele lüüakse varsti hagi selga ning ma usun kindlalt, et Eesti saab kunagi vabaks. Nii alustate, kui tõe jõud teis kasvab, võite tõe usalda lähedasele inimesele või parimale sõbrale. Edasi lähete kinnistesse vestlusgruppidesse jne kuni kohalike valimisteni välja, enesekindel, aus ja vaba.
Sellest muidugi veel ei piisa, see on alles algus, ümber tuleb kirjutada aja- ja kultuurilugu, sulgeda propagandaväljaanded ja vangistada reeturid, kuid iga asi omal ajal. Ja et see ilus aeg tuleks kiiresti, tuleb valida Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, avali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 14.03.2025