Ehkki Vene rünnakute kirglikkus Ukrainas pidevalt tõuseb, on inimkonna põhiliseks probleemiks jätkuvalt jalgpall. Jalgpall on just nimelt probleem, mitte lahendus. Olen eriti olulisi jalgpalliturniire vaadanud ka varem, kuid kunagi pole see meelelahutus tundunud niivõrd tülgastav ja inimvaenulik, otse jõle. Sebivad kasutult ringi, parasiidid.
Jalgpalli vaadatakse ning sõjapropaganda jääb samas vaeslapse ossa, nii see tegelikult olla ei tohiks. Idarindel ja mujal ühiskonnas toimuvad väga olulised ilmingud, aga lai mass vahib mingit penaltit mokk töllakil ja rinnaesine õllest ligane. Kas me nii surume Medvedjevi põlvili? Kahtlen sügavalt.
Toon lihtsa näite, liitlase juures toimub miski erakorraliselt oluline presidendikandidaatide debatt, kus mingi idioot peksab täiega segast. Haruldane idioot, maailma ainus lootus. Idiooti tuleks kuulata, mitte mingite türklaste edulugu nautida, või siis türklased ikkagi kaotasid? Hetkel ei suuda meenutada, vist jäi see mäng isegi nägemata.
Kõigest hoolimata on jalgpall väga oluline ideoloogiline relv ja psühhoterrorismi abivahend. Jalgpalli sõnum on ju vaatamatagi selge, rassism on halb ja neeger on hea. Vaatad, kuidas üks neeger teise külili lükkab ja mõistad rassismi ilma pikemalt mõtlemata hukka. Väga hästi töötab see poliitiliselt korrektne vutt.
Kui neegreid platsil poleks, keegi ei vaataks. Poleks midagi vaadata. Selles mõttes ühtegi paha sõna ei ütle, kus aga on ukrainlased? Miks pole igas meeskonnas paari vahvat Ukraina kesktormajat või siis vähemalt poolkaitsjat? Teen ettepaneku jalgpalli multikultuurne sõnum välja vahetada ja kehtestada Ukrainat ja sõda toetav geoloogiline jalgpalli doktriin.
Tuleb teha nii, et jalgpalli vaatajatele saaks selgeks sõda, kes peab võitma ja hurraaa. Kindlasti on oluline igasse rahvusmeeskonda lisada viis kuus ukrainlast, see oleks ideoloogiale hea ja aitaks kenasti ka Ukraina majandust, jalgpallurid on ju tublid maksumaksjad.
Kust võtta piisavalt palju vilunud Ukraina jalgpallureid? Ikka kaevikutest, kust mujalt. Igaüks, kes on maha nottinud sada tibla või hävitanud kuus vantide tanki, saab jalpalluri auastme, uhke märgi rinda ja suunatakse Prantsuse rahvuskoondise edurivisse või siis Portugali mansasse jne jne. Kas või Islandile, kui tarvis.
Mu meelest sunniti jalgpallurid kunagi võikalt vastuolulise G. Floydi ees põlvitama, jõukohane töö, kontimööda igati. Seda head mõtet tuleks rakendada ka palliplatsil, kui ukrainlane palliga tuleb, peavad kõik teised vutimehed põlvitama – kas pole tore see. Floyd hea, Zelenski parem. Ja kes küllalt kiiresti ja sügavalt ei põlvita, saab vikerkaardi ning ei tohi enam kunagi suurde jalgpalli tagasi tulla.
Need on head uuendused ja aitavad meil sõja võita ning Mendelejevi põlvili suruda, kuid nendest ei piisa. Tuleb veel midagi välja mõelda, et jalgpalli vaatamine ei kujuneks apoliitiliseks palaganiks. Natsionalistlike ja konservatiivsete rahvushümnide asemel toodagu kuuldavale sõjakisa ja täristatagu relvi – see oleks muusika meie kõrvadele.
Jalpalliplatsidele tuleb kaevata kaevikud ja väravate ette rajada betoonist punkrid. Tore vaadata kuidas kaitsjad kaevikust välja kargavad ja täägirünnakule asuvad või kesktormajad ette palli võrku sahistamist granaadi vastase punkri laskeavast sisse viskavad. Leegiheitjad ja troonid lisaksid jalgpallile kindlasti põnevust, kuid ei segaks väljakutele lendavate rakettide harjunud vutimehi kuigivõrd.
Ülima naudinguga järgiksid jalgpallihuvilised seda, kuidas Ukraina ründetroon palli Gianluigi Donnarumma seljataha toimetaks või kaitsetroon mängleva kergusega Ronaldol jalad alt rebiks. Strateegid saaksid oma strteegiasaadetes nõmedatele strateegialaudadele joonistada tanke, massihaudu ja vähem või rohkem kindlustatud kaitseliine.
Jalgpall on jõud ja see jõud tuleb rakenda meie ja meie sõja teenistusse. Rahumeelne ja teisejärgulisi teemasid jutlustav jalgpall tuleb saata ajaloo prügikasti. Pole enam need ajad. Venemaa tükeldamise vajadust selgitaks spordihuvilistele auhinnatseremoonial tükeldatav veis. Jalgpallurid ju söövad kole palju, minu poolest võib tükeldada ka elevandi või jõehobuse.
Häid mõtteid on palju ja lausa piinlik on see, et taolisi, ka lapsele selgeid mõtteid peab minusugune patsifist meie olümpiakomiteele ja kliimaministrile seletama. Loodan saada oma ideedele toetust ka uuelt euroliidu välisministrilt ja Rooma paavstilt. Samas teen ettepaneku nimetada jalgpall ümber kas robotinoks või mariupoliks. Mariupoli MM see kõlab uhkelt.
Aga aitab tänaseks, rohkem tasuta ideid ei ole, ma tahan sõja käiku otsustavalt muutva jalgpalli reformi eest ka väärilist tasu, umbes sama palju, kui maksti omal ajal Lazio staarründajale Tuttile, kellega ma olen Massano Romano kõige peenemas lokaalis grappat joonud. Tutti oli just kas näkku sülitamise või millegi sarnase eest võistluskeelu saanud ja keskendus parasviisi maalilises kodukandis alkoholile.
Meenutan seda jalgpalli ajaloo helget lehekülge rõhutamaks fakti, et ma pole sugugi jalgpallikauge isik, ning ajal kui ma veel polnud ebasoosingusse sattunud, liikusin ka kõrgemas seltskonnas. Seega on mu ideed väärtuslikud ning edasikaebamisele ei kuulu.
Olgu käesolev essee vastuseks neile lurjustele, kes tahavad teada, kuidas see põlvili surumine käib – vot nii käibki – jalgpalli vääramatu jõu ja moraalse üleolekuga. Sellega on tõestatud et suurepärased ideed tulevad siit, mitte kusagult mujalt.
Nagu ka see, et Sven Sildnik tuleb ilmtingimata valida riigikokku, et sinna ei pääseks spordikauged libakonservatiivid ja jalgpallieitajatest sõjardid. Vali paberil ja vali elu.
( : ) kivisildnik
Viljandis 06.07.2024