Kirjastaja ja kirjanikuna olen ma kokku puutunud arutu hulga hullude ja hullukestega, seepärast julgen ma ennast lausa eksperdiks pidada. Kirjanduselust tuttavad dementsed tendentsid torkavad silma igal pool. Terviseameti kogemus näitab, et kui ametisse ei saa mingil põhjusel panna kliinilist idiooti, siis ajab ka filoloog asja ära, ikkagi kirjandusele lähedane isik.
Ehkki meie valitsus on hetkel kirjanduses valitsevatest vaimunõtruse hoovustest kaugenemas, ei ole me nõdrameelsete meelevallast pääsenud. Kaugel sellest – euroliit on seniilne ja vanadusnõder, meie suurim sõjaline liitlane kannatab märatsushoogude all ja nooruslikust energiast ei ole tal puudust, massimeedia on hullumeelne sonimine jne jne
Eestis valitseval endeemilisel hullusel on põhjused. Esiteks orjaveri, sajanditepikkune selektsioon soosis alandlikke, kannatlikke ja juhmivõitu tuimikuid. Sellele järgnes eelmise okupatsiooni aegne genotsiid, mis lõikas viimased ladvad maha – allesjäänud hukati, küüditati, aeti pagulusse või väärastati moraalselt ja ka intellektuaalselt mitme inimpõlve pikkuse kommunistliku ajupesuga.
Kommunism ja hullumeelsus on ühe persse kaks kannikat, lugesin just äsja Michael Savage’i raamatut “Liberalism Is a Mental Disorder” (Nelson Current 2005), milles tuntud raadiohääl tutvustab muuhulgas uuringut, mille kohaselt marksistide tõenäosus haigestuda depressiooni, skisofreeniasse ja muudesse vaimuhaigustesse on 38%, vastav number konservatiividel on 12.1%.
Vasakpoolsuse ja vaimuhaiguste seos on teaduslikult tõestatud, me oleme punareite vaimuhaige ikke all pool sajandit äganud ja see jätab jälje. Kuid asi läheb järjest halvemaks – surve ajule suureneb ja mitte ainult ERR-i/EPL-i vasakagitatsiooni ja euroopa anaalväärtuste pähemäärimise tulemusel.
Soome arstid on märganud, et raskelt koroonat põdenud inimestel on palju vaimseid häireid nagu luulud ja kummaline käitumine, asja uuritakse edasi, kuid seos on taas ilmne. Kuidas mõjub kerge koroona kaaskodanike ajule, võime näha Ameerika rahutustes, selles, et Hiinas käis pandeemiaga kaasas enesetappude ja skisofreenia laine ja ehk ka koduvillases ja täiesti arusaamatuna näivas bensiinijaama tulistamises. Kes teab?
Kusagilt lugesin mõni aeg tagasi, et koroonaviirus sisaldab muude kahtlaste olluste kõrval ka marutõve geneetilist materjali. Pole geneetik ja ei oska teadlaste avaldusi kommenteerida, kuid arengute valguses tundub väide enam kui usutav. Paneme need kurvad faktid kokku ja saame päris huvitava hüpoteesi nakkuslikust marutõvest.
Wuhani laborist ja viirusest ei räägi enam kaugeltki mitte ainult vandenõuteoreetikud, Ameerika valitsus näitab otse näpuga ühe kalaturu lähedase labori suunas, ka seda asja uuritakse. Mõõduka vandenõuteoreetikuna ning pimestatuna faktist, et koroona tapab siiski väga vähe, Eestis vähem kui tavaline gripp, ei ole ma seda biorelva juttu siiani kuigi tõsiselt võtnud.
Kuid lugedes Ameerika loomastunud pööbli märatsemisest, Soome ja Hiina hullumeelsuse epideemiatest ja viiruse marutõvekomponendist, jäin murelikult mõttesse – ehk on see tõesti kuratlik bioloogiline relv – nakkuslik hullumeelsus. Viirus levib ja hullus levib, sellised on faktid. Mõttel on igal juhul jumet.
Vaenlase elavjõu hävitamine on hea, kuid vaenlase hulluks ajamine on veelgi parem. Kujutage ette olukorda, kus te olete sõjas ja kaevikus, kõigil on relvad, ja siis läheb osa sõdureid hulluks. See on täielik katastroof, see on ootamatu, see tekitab ebakindlust ja õudu. Vaenlase vastu on end lihtne kaitsta, oma hull on ettearvamatu ja seda ohtlikum.
Hulluks pööranud staabiohvitser on kindlasti suurem häving kui oma punkrisse granaate pilduv nupust nikastanud reamees. Surnu on lihtsalt kaotus, hullu ravimine ja ühiskonnast isoleerimine nõuab aga vahendeid, inimesi ja polsterdatud palateid – midagi ei ole meil üleliia. Teatav hulk hulle haavab ühiskonna kiiremini kui sama suur hulk surnuid. Pealegi surnud ei märatse. Kõiki ähvardav hullumeelsus on ränk löök moraalile.
Nakkuslik marutõbi oleks tõesti täiuslik relv, eriti seetõttu, et tänu vasaktobukestele on vaimse tervise standardid olematuks muutunud ning vaguraid ja kõikjal ringi lippavaid ullikesi peetakse normaalseks nähtuseks. Me oleme hullude suhtes valvsuse kaotanud ja see maksab meile peagi valusalt kätte.
Tõusnud hulluse foonil ei märka viirusest sassi läinud hullu enne, kui ta inimeste pihta tulistama hakkab või majale tule räästasse torkab. Kiiksuga käitumine on tavaline ja seetõttu on märatseval hullul lihtne oma ohvritele läheneda, keegi ei teata politseile ja politseist on vähemalt USA-s saanud läbitud etapp.
Kokkuvõtteks: me ei tea veel 100% kindlusega, kas koroona on nakkuslik marutõbi, mis teeb nakatunust ohtliku hullumeelse, kuid tuleb olla ettevaatlik, kahtlastest tüüpidest on igal juhul mõistlik eemale hoida, olgu tal luulud või mitte. Vaimselt ebastabiilsetele riskirühmadele mitte läheneda, pooletoobisele mõjub marutaud tõenäoliselt hullemini kui tervele.
Küllap on ka marutõbi nagu gripp, tervele ei tee ta suurt kahju, aga põdura võtab rajalt maha ja mis edasi saab, mõeldagi ei taha. Loodan siiralt, et meil suuremaks laamendamiseks ei lähe, tööinimesed on väsinud ja kurnatud, vaevalt püsivad jalul, kuid meil on ka logardeid, nii et iial ei või teada.
(:) kivisildnik
19.06.2020
Sanga talus, ürglooduse kägistavas haardes
