Pakosta kriminaalse elemendi maaletoomise ministeerium jätkab jõudumööda seksuaalrevolutsiooni, revolutsiooniline tegevus on jõudnud kõikehõlmava seksuaalbürokraatia kehtestamise epohhi. Mulle isiklikult on jäänud mulje, et kui digiministeerium tegeleb seksi reguleerimisega, mitte sotsiaal-, justiits- ega siseministeerium, siis puudutab see eelkõige pornograafiat – kõige digitaalsemat seksivärki üldse.
Mis kiimakontrolli eelnõu meil siis jälle kokku keerati? Nimetatakse seda magamistuppa sissemurdmise ürikut seksuaalsuhte nõusolekuseaduseks. Olgu kohe öeldud, et see seadus tõenäoliselt ei kehti homode magamistubades, sest seal toimuv ei ole mitte kellegi asi. Selle lihtsa veendumuse peaks liberaaldemokraatia olema meile juba ammu pealuu sisse peksnud.
Seaduse vajalikkuse on ministeerium väheveenva põhjendusega avalikusse ette toonud. Tahame minna seksuaalkuritegude puhul jõu- ja sunnipõhiselt käsitluselt üle nõusolekupõhisele käsitlusele, ütlevad nad. Kus on probleem? Praegu on nii, et kui inimene pöördub politsei poole ja teatab, et teda vägistati, aga selle käigus ei kasutatud vägivalda ning ta ei olnud abitus seisundis, siis ei pandagi kedagi vangi.
Eks ole kohutav? Pole vägistamist ja kedagi ei pandagi vangi, see ikka meie ministeeriumis läbi ei lähe. Pealgei käib neil seal E200 digikontoris kõva rebimine Keldo oravabürokraatidega, kes just tulid välja eriti radikaalse homoasja ajamise eelnõuga. Pealekaebamised, koolid, töökohad, kõik olgu viker ja anaal. Kindlasti selline äärmuslus inspireerib.
Ühesõnaga, inimesi ei saa praegu vägistamise eest kinni panna, kui nad ei ole kedagi vägistanud. Ministeerium loob aga uue olukorra, kus vägistamise eest saab karistada keda iganes, eelkõige neid, kes ei ole tänase definitsiooni kohaselt kedagi ega midagi vägistanud. Asi pole selles, et meil on kuriteod, mille karistamiseks puudub seadus, neil on vaja seadust, mille alusel karistada ilmsüütuid seksualiste. Nad tahavad muuta seksi ohtlikuks ning karistatavaks ja sind sel kombel piinata.
Mis nad veel räägivad? Eelnõu toetab inimeste seksuaalse enesemääramise õigust ja vastab ühiskonna arusaamale vaba tahet austavast seksuaalsuhete kultuurist. Selge, meil ei ole kriminaalset probleemi, meil on nn kultuuriprobleem. Kultuur on meil aga kommunistlik ja pederastlik, seega tuleb heteroseksualismi teele veeretada kõikvõimalikke takistusi. Kultuurileht “Sirp” ei saa aga kedagi vangi panna, niisiis on tarvis võtta kasutusele radikaalsed riiklikud jõuvõtted.
Eelnõuga muudetakse karistusseadustikku ning karistatav hakkab olema nõusolekuta suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu, ilma et nõusoleku puudumise kõrval peaksid täidetud olema lisatingimused: vägivald, abitusseisund või sõltuvussuhte kuritarvitamine. Totaalne ebamäärasus, mis asi on sugulise iseloomuga tegu? Ehk on mõnel kodanikul läbinisti suguline iseloom ja iga ta tegu ja sõna ning mõte on kantud kinnismõttelisest erotomaaniast?
Sogane on see värk, kas silma teha võib ja komplimente ehk lilli kinkida, nende tegude iseloom on pikemas perspektiivis samuti seksualismi harrastamine. Kuid hämaruse puudust Pakosta haldusalas kurta ei saa, lisa tuleb. Aga enne see sõltuvussuhte asi. Vanasti nimetati sõltuvussuhet armastuseks. Armastusest kirjutati luuletusi ja värssromeene, meenuvad Kärneri “Bianka ja Ruth” ning Visnapuu “Saatana vari”. Mõlemad kahtlase polügaamia värvinguga teosed.
Aeg veeres kiirelt igavikku.
Ma maitsin suvist üksindust,
ja taandus vari mineviku,
ja vastselt ärkas elulust.
Tõi kaasa äikest, kuumi tuuli,
jasmiini, pärna õisi juuli,
kui pudeleid hää viinaga
mu päevi jälle täitis ta.
Kas armastin? Ei teadnud seda,
vaid käisin metsas (vaiksemaks
sääl oli jäänd ja hämaraks
ööd muutund aeva). Nägin teda –
teelt tihnikusse põikasin,
ei näind – siis laulsin, hõikasin.
Oli nii, et üks muudkui armus ja andus ja hõikas ja põikas. Uue seaduse järgi pead aga veenduma, et andunu ei oleks armunud, sest armunu on armastusest, armukadedusest ja muudest emotsioonidest sõltuv ja neid on läbi aegade alatult või ka ilma erilise alatuseta ärakasutatud. See pole niisama lihtne ankeet, mis tuleb enne rahuldamist täita ja digitaalselt allkirjastada.
Eelnõuga sätestatakse, millisel juhul ja millises olukorras ei saa olla tegemist vaba ja väljendatud nõusolekuga. Selleks on olukord, kus isik ei ole sõnaliselt, käitumisega ega muul viisil väljendanud, et ta osaleb seksuaaltegevuses vabatahtlikult.
Kordan: sõnaliselt, käitumisega ega muul viisil väljendanud. Mis on see muul viisil? Kuidas see käitumisega nõusoleku andmine käib? Ja kas nõusolek tuleb anda nii sõnaliselt, käitumisega kui ka muul viisil, või piisab ainult muust viisist, näiteks mõttetiinest ohkimisest?
Kujutan ette stseeni kohtusaalist. Kohtunik, mis on teil enda kaitseks öelda, te räpane vägistajasiga? Siga, ta avaldas oma nõusolekut muul viisil. Mil viisil, sa õnnetu? Kodanik lasi endale mitmes kõrtsis välja teha ja ajas siis püksid maha. Kas need olid jah firma püksid. Ei näinud hästi, kodanik kustutas eelnevalt tule. Selge, te ise tunnistate, et kannatanu kustutas tule, lurjus, pimedusesõltlase panemise eest kümme aastat, järgmine!
Teeme lühikokkuvõtte, meil on sugulise iseloomuga teod, muul viisil avaldatud nõusolek ja kommunistlik seksuaalkultuur kõigi asjade mõõdupuuna. See on täielik absurd. Jälkus. Iibekahjurlus.
Seaduseelnõust ei ole võimalik aru saada ja puudub sisuline probleem, mida seadus võiks lahendada. Küll aga on siin virnade viisi totalitarismiihalust, ogarat feminismi ja globalismisulaste ülipüüdlikku võitlust kõige normaalse ja inimliku vastu. Eelkõige on see aga täiesti loll eelnõu.
Lõpku jant, kadugu klounaad, taastugu normaalsus ja terve mõistus. Pakosta peab kolima ajaloo prügikasti ja Sven Sildnik tuleb valida Riigikokku. Nüüd tahavad nad su seksi eest vangi panna. Kuskil on piir! Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 16.08.2025