On sügavalt filosoofiline küsimus, kas alustada põhiseaduse § 54 rakendamist kohe või üritada enne seda esindusdemokraatlikku klounaadi kaasa teha. Tuima näoga. Arvestade e-valimiste valusaid kogemusi, siis ehk ainult selleks, et kasutada valimiskasti psühholoogilise relvana võimu haaranud türannide vastu, aga ainult vastupanuliikumisega paralleelselt. See relv näib olevat ilmselgelt saboteeritud, nüristatud ja desarmeeritud.
“Hakake vastu,” kirjutab Varro Vooglaid Objektiivis 4. septembril, “ärgem nõustugem olema koroonaapartheidi kehtestamise vahendiks! Ülimalt oluline on aru saada, et apartheidipoliitika saab teostuda vaid läbi inimeste allumise sellele ehk kui inimesed ei lase sel enese läbi teostuda, siis see ka ei teostu…” Täpselt nii ongi. Ära ole ori.
Meie vastuhakul on sügavalt bioloogile ja eetiline põhi, me tahame ellu jääda, kestmine läbi aegade on sätestatud ka põhiseaduse preambulis. Samas ütleb põhiseaduse paragrahv 54: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.”
Mäss on iga lojaalse kodaniku kohus, nii seisab põhiseaduses ja põhiseadusega ei möliseta. Muidugi võib jäädagi arutama selle üle, kas meil on iseseisvusega probleeme? Jah on, täpsustan, me ei ole iseseisev riik, me oleme eurooblast, sealt kuskilt tulevad meie seadused ja sealt meid trahvitakse ja sealt antakse meile igasugu korraldusi ja väärtusi ja kvoote ja raha ka muidugi, juhul kui me alandlikult sõna kuulame.
Juba euroraha regulaarsed laekumised tõestavad ümberlükkamatu veenvusega, et me pole vabad, vaid orjusse müüdud kährikud. Lähitulevikus laekumised lõppevad, sest pole enam midagi, mida maha müüa. Fakt. Tasuta lõunaid ei ole. Iga eurosendi eelduseks on loobumine põhiseduslikust korrast. Fakt. Miks keegi pole siiani nii ilmselge riikliku iseseisvuse likvideerimisega võideldud? Kas keegi ei saa aru mis toimub?
Kindlasti on ka nii juhme, kes ei saa üldse mitte millestki aru. On ja mitte vähe. Asi on pigem selles, et reeturliku propaganda ja ajupesuga on põhiseaduslikukest väärtustest kõrgemale seatud hõlptulu ja mütoloogiline euroopa heaolu ja põhjamaine malmöölik idüll. Asfalt, mäletate, Euroopa tõi asfaldi Eesti teedele. Me kangesti tahtsime saada igavaks Malmööks. Seal paistis iga päev päike, lehes kirjutati ja selleks oli vaja asfalti. Palju asfalti.
Seltsimehed tahavad Eesti vabariiki endiselt ümber kujundada Malmööks ja nüüd lisaks sellele ka Hellmandi provintsiks. Aga mina ei taha elada Hellmandi verepõrgus, ma tahan ellu jääda. Hellmandi kohta ei ole põhiseaduses sõnagi, ellujäämine on sätestatud nii edasi kestmise vormiks kui ka mitmel mul viisil. Aga milleks asju keeruliseks teha, iive ei ole edasikestmiseks piisav, massilised inimkatsed on sellegi napi materjali rikkunud ja asetanud kestmise suure küsimärgi alla.
Kestmise teevad vaevaliseks metsik elektrihind ja apokalüptiline toiduhinna tõus. Meie kliimas ja meie palgavaesuse juures on rahva nälja ja külmaga ründamine üks suuremaid julgeolekuriske üleüldse. Ja miks ellujäämise hind tõuseb iga päevaga? Äraandlik tampoonivalitsus on võtnud südameasjaks rohesektantide surmakultuse väärõpetuse.
Roheline külm ja roheline nälg on muidugi ainult mõned surmakultuuri ilmingutest, neile lisaks jätkub feminismi, ateismi, homoseksualismi, satanismi, aborditööstuse, vabamüürluse ja plurakultuurse parasitismi igakülgne mahitamine. Samas iga sent, mis riigi eelarvest läheb mujale kui eesti rahva, eesti keele ja eesti kultuuri edasikestmise investeeringutesse on põhiseadusevastane raha liigutamine. Võrdne varguse ja röövimisega.
Iga riigieelarve rea kohta võime küsida, mida see annab meie ellujäämisele ja edasikestmisele? Üldjuhul on vastuseks: mitte midagi ei anna. Nii on MTÜ-tööstusega, nii on haridusega, nii on meediaga, nii on kultuuriga, paraku on nii ka meditsiini ja jõustruktuuridega. Aga kui kõik loetletu ei lähtu põhiseadusest ja vajadusest ellu jääda, siis lähtub ta millestki muust.
Ja see miski muu ei ole midagi muud kui äratapmine ja lõpu peale tegemine, rahvale ja kõige muule. Juba nad süstivad lapsi, laste kohitsemine on plaanis. Lapsi ei viida polikliinikusse katsete jaoks nagu kodutuid kasse kuskil vanas multifilmis, vahel on isegi loomakatseid taunitud kui julmust. Edasikestmist nii kindlasti ei saavuta, kodanikud, seega meil põhiseaduslik kord ei kehti.
Kas on mingeid vahendeid laste süstimise peatamiseks ja kas see süstimine on vägivaldne? Lastele antakse kommi, aga kui kommionu annab lapsele kommi, siis ta millegi pärast pannakse vangi. Siin on analoogia, vägivald ei ole oluline, kui lapsi pilastatakse või nende peal mürki katsetatakse. Samas jõustruktuurid ei lase avalikus kohas hümnigi mängida, see on ilmselgelt vägivald.
Inimesi vallandatakse, see on vägivald. Lapsi ei lasta kooli, joodikuid kõrtsi ja eksinud hingi muuseumisse ega kunstisaali. Kas tõesti on vaja kõigil tervetel inimestel käed raudu panna, et vägivald tuimikutele ja pohhuistidele kohale jõuaks. Vägivald ja terror ja apartheid on fakt. Ma ei ole jurist, aga põhiseadus ei ütle ka, et enne konsulteeri ahukaadiga ja siis kaitse põhiseaduslikku korda. Aga kui kõik ahukaadid on ühel heal päeval surnuks süstitud, mis siis?
Mina olen veendunud, et tuleb alustada mässu, lugusid on küllalt kirjutatud, ikka süstivad edasi, koosolekuid on korraldatud, petitsioone allkirjastatud ja plakatitega lehvitatud. Repressioonid jätkuvad, ikka vallandavad, ikka ei lasta õllesaali. Käigu kuradile! Paistab, et legaalsed vahendid on ammendatud. Ma ei ole näinud ühtki maski-, süsti- ega tervisetõendi kohtuasja, mis oleks põhiseaduse vaimus lahenenud. Aastad lähevad, inimesed surevad ja laostuvad häirimatus rahus.
Allumine tuleb lõpetada, esialgu autode põletamise ja nogo-tsoonide loomisega ehk veidi oodata, aga mitte kaua ja ettevalmistusi on mõistlik teha niikuinii, esialgu muidugi vaimus ja intellektuaalsel tasemel. Nälg, külm ja surm on alati olnud mässajate parimad liitlased – varsti on aeg uueks jüriööks ja Mahtra madinaks küps. Sotsiaalmeediast kargavad välja uued Villud, Meelised, Lembitud, Tasujad, ustavad Ülod ja Vesse pojad. Selline on asjade loomulik käik.
Mis te minu otsa vaatate imelike nägudega, väga austatud Tiugud ja Kuslapid, mina pole põhiseadust valmis vorpinud ega ellujäämist kaaskodanike geenidesse kodeerinud. Mina olen selle eest leidnud. Üks õudus viib teiseni. Pole allakirjutanu kunagi ka rahapesijate ja reeturite poolt valinud. Mitte kunagi. Ehk vaataks täna õhtul korra peeglisse?
( : ) kivisildnik
Pärnus
24.09.2021
Loo autor, kodanikunimega Sven Sildnik kandideerib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Pärnu linnas numberi 238 all.