Fotograaf Marko Mihkelsoni hiljutine arvamusartikkel seab Euroopa ette raske valiku: kas anda Venemaale järele või lüüa agressioon tagasi. Ent mis juhtub siis, kui Ukraina kaotab hoolimata kõigist pingutustest?
See hüpoteetiline, kuid üha realistlikum stsenaarium sunnib Euroopat seisma silmitsi veel valusama küsimusega – kas alluda Vene diktaadile või hakata vastu, kui Vene väed on juba Balti riikide piiril ja Brüsseli bürokraadid ikka veel „dialoogi” otsivad.
Sellises olukorras Mihkelsoni vastupanuteooria kõlab üllalt, kuid kas sellel on tegelikkuses katet? Analüüsides Euroopa majandust, sõjatööstust, sõjavägesid, moraali, inimkvaliteeti, migratsiooni mõju ja vasakliberaalset ideoloogiat, selgub masendav tõde: praegune Euroopa pole valmis ei vastupanuks ega sõjaks. Ta on iseenda poolt täielikult laostatud.
Euroopa majandus, millele sõjamasin peaks toetuma, on habras. Roheline tehing (Green Deal) on energiahinnad taevasse ajanud, tööstuse deindustrialiseerinud ja tarneahelad Hiinast sõltuvaks muutnud. Saksamaa majandus on stagnatsioonis, Prantsusmaa ja Itaalia riigivõlg ületab 100% SKP-st.
Venemaa sõjamajandus seevastu töötab täie rauaga – 2026. aasta seisuga toodab see koos Hiina, Iraani ja Põhja-Korea toetusega aina rohkem rakette, droone ja suurtükimürske. Euroopa sanktsioonid lekivad nagu sõel. Euroopa Liidu majanduslik üleolek on paberil; praktikas takistab bürokraatia ja kliimaideoloogia kiiret sõjavarustuse tootmist.
Sõjatööstuse võimekus on katastroofiliselt madal. Pärast Ukrainale antud abi on Euroopa laskemoonavarud olematud. Rheinmetall ja teised tootjad lubavad kasvu, kuid aastad lähevad, enne kui tootmisliinid vastavad Venemaa tempole. Enamik NATO riike ei suuda täita isegi 2% kaitsekulutuste nõuet, rääkimata 5 protsendist. Tehnika on vananenud, varud ebapiisavad. Eesti on siin erand – meie kaitsetahe on kõrge –, kuid üksi väike riik ja tema fenomenaalsed mürsuskandaalid suurt sõjaväge ei peata.
Sõjavägede, tehnika ja varude olukord peegeldab demograafilist kollapsit. Enamikus Lääne-Euroopa riikides on kutselised armeed väikesed, vabatahtlikke napib. Madal sündimus on fakt ja mehi lihtsalt ei ole. Inimkvaliteet – füüsiline vastupidavus, psühholoogiline valmisolek ja rahvuslik identiteet – on langenud. Aastakümnete jooksul on noori õpetatud, et patriotism on halb, sõda alati kuritegu ja riik vaenlane. Sõjavägedes on prioriteediks homoseksuaalne mitmekesisus, mitte lahinguvõime.
Moraal on täielik naljanumber. Siin tuleb mängu „linnu põletavate moslemite” ja vasakäärmuslaste roll. Prantsuse eeslinnad, Rootsi no-go tsoonid ja Briti rahutused näitasid, et suur osa islamistlikust migrantide teisest ja kolmandast põlvkonnast ei tunne sidet Euroopa kultuuriga. Paljud toetavad Venemaad või on ükskõiksed, sest lääne ühiskond on neile „vaenlane”. Vasakäärmuslased, kes 2020ndatel tänavaid okupeerisid, näevad NATO-s imperialismi kehastust. Nad ei võitle Venemaa vastu – nad protesteerivad pigem „sõjatehnika emissioonide” vastu.
Kliimahüsteeriline, feministlik, avatud ühiskonda ja avatud piire jumaldav kontingent satub sõja reaalsusega otsesesse vastuollu. Sõda tähendab piiride sulgemist, ressursside ratsionaliseerimist, fossiilkütuste kasutamist tankide ja lennukite jaoks, meeste sundvärbamist ja rahvuslikku ühtsust. See on vastand kõigele sellele, mida lillaroosad globalistid aastakümneid on propageerinud.
Feministid, kes nõuavad soolist võrdõiguslikkust, avastavad kaevikus kiiresti, et bioloogiline reaalsus ja Venemaa tankid ei hooli kvootidest. Kliimaaktivistid on pigem nõus „rahuga iga hinna eest”, sest sõda on „keskkonnavaenulik”. Avatud ühiskonna pooldajad, kes massiimmigratsiooni toetasid, peaksid nüüd tunnistama, et ühtne rahvusriik on kaitsevõime alus, mitte takistus. Miks nad peaksid üleöö ümber mõtlema? Kes ei suuda mõelda, ei suuda ka ümber mõelda.
Euroopa põlisrahvastik vananeb ja väheneb. Suurlinnade noored on sageli migrantide järeltulijad, kelle lojaalsus on nii ja naa. Brüsseli ja vasallriikide liberaalne eliit on globaliseerunud – nende lapsed ei lähe sõtta, nad elavad turvalistes kõrge aiaga piiratud ja turvameestega kaitstud kvartalites. Põhiseaduslikud piirangud, inimõiguste kohus ja bürokraatia takistavad kiiret mobilisatsiooni. Isikuvabaduste piiramine sõja nimel ei tule kõne allagi – see tekitab massiivset vastuseisu.
Mihkelsoni vastupanuteoorial on mõistagi moraalne kate: agressiooni ei tohi premeerida. Ent tegelikkuses puudub sellel igasugune alus. Praegune Euroopa on ideoloogiliselt relvituks tehtud. Ilma radikaalse kursimuutuseta – rohelise tehingu peatamine, piiride sulgemine, massiimmigratsiooni peatamine, hariduse depolitiseerimine ja rahvusliku identiteedi taastamine – jääb vastupanu udujutuks. Tugev rahvusriik, oma rahva kaitsmine ja reaalsuse tunnistamine on ainus alus, millele toetudes saab agressioonile vastu seista.
Kui Ukraina kaotab, ei alga uut sõda pärast Ukraina sõda. Mihkelsoni unistused ühtsusest ja tahtekoalitsioonist ei ole teostatavad. Kui midagi üldse juhtub, siis on killustunud, väsinud, ideoloogiliselt lõhestunud manner, kus vasakliberaalne eksperiment on söönud ära kaitsevõime, on valmis ainult propagandaks, simulatsiooniks ja paremal juhul ehk eriolukorra väljakuulutamiseks, ja isegi selle jõustamiseks puuduvad vahendid.
Tõeline vastupanu eeldab ennekõike Euroopa riikide rahvuslikku ärkamist. Ilma selleta on hääletu alistumine või kiire lüüasaamine paratamatu. Kurb tegelikkus seisneb selles, et Eesti on end sidunud haleda Euroopa luusripolguga ja kui me kohe mõistust pähe ei võta, siis läheme koos pervertide, riigivaraste ja debiilikutega kolinal torudest alla.
Võimalik, et läheme nii või teisiti torudest alla, sest normaalsuse taastamine ei olegi enam võimalik. Aga me ei saa seda kunagi teada, kui me isegi ei ürita globaalsest solgipangest välja ronida. Kui sa oled veendunud, et rahvusriigi taastamine on hea asi, mis pealegi valmistab markomihkelsonide kambale väljakannatamatut vaimset piina, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 31.10.2026