Riigikogu maine on mõistagi katastroof, mälu järgi usaldas rahvasaadikute asutust 27% küsitletutest, jämedas joones siis iga neljas. Neljast üks usaldab riigikogu, kolm aga ei usalda. Väga õige, globaliste, sataniste, lastekohitsejaid ja vosvoriidientusiaste ei tohigi usaldada. Kes ja miks peaks keegi usaldama mingit K. Kallase või K. Michali sõnakuulelikku teenrit või holoppi?
Pealegi on need holopid täitsa tavaline kummitempel või mõõduka raha eest kõigega nõus poliitprostituudid valitud hämarate e-valimiste tulemusel. Kas neil üldse tegelikult hääli oli, seda me ei tea. Nad ei otsusta ise midagi, ettekirjutused tulevad kas saatkondadest, Brüsselist, vanasorose käsuliini mööda homoklubist või ka korruptandi kilekotist. No ei saagi usaldada sihukesi kelme.
Mis on viga nendel 27% riigikogu usaldajatel, peab selgitama lahkamine. Olgu see naljakas rahvasaadik pealegi ilma usutavate volitusteta, selge silmavaateta ja iseseisva mõtlemiseta, aga kui ta ajaks eesti asja, siis oleks kõik ikkagi kuidagi talutav. Ei, eesti asja ei aja koalitsioonis keegi ja ka opositsioonis on EKRE ainus metoodiline eestimeelne jõud, muudel on probleeme, arstitõend ja lampjalad.
Igal kümnel juhul peab Riigikogu kantselei seisma rahvasaadiku au ja väärikuse kaitsel, isegi kui nad ise endale 24/7 vett peale tõmbavad. Kahjuks on kantseleil rohkem head tahet kui viljakaid ideid. Nii juhtuski, et läbi meile tundmatu vahendaja palgati punaropp Roosabanaanike riigikogujate mainet päästma.
Sellistes olukordades on minu soovitus alati Romeo Kalda kindlasti parem mõte, esiteks on hr Kalda ühiskonnaohtlikkus viidud miinimumini, teiseks ei aja ta näost valgevoolust välja ja kolmandaks, kõige olulisem siinjuures, tegemist ei ole süvariigi alatu projektiga. Kõik, mis Romeo on teinud, on ta teinud iseenese tarkusest, siin ei saa luureorganisatsioone ja stratkommi hälvikuid süüdistada. Välja muidugi ei tulnud kõige paremini, aga ka riigikogujatel juhtub.
Paranemise teele asunud ohtlik kurjategija on just see kuvand, mida keskmine riigikogulane vajab. Seega Romeo Kalda, mitte Roosabanaanike, sest ma pole kuulnud, et too banaan oleks oma süüd kahetsenud, armu palunud või vähemasti kongi topitud. Banaan on ebaõigluse, kisendava rumaluse ja intellekti solvava stratkommi kehastus. Maha banaan! Me ei taha elada banaanivabariigis.
Kogu see banaanindus on niivõrd eemaletõukav, et tahaks karjuda. Kui see jama on mõeldud noortele, ja ilmselgelt ta oli, banaan koguvat nn noortelt küsimusi jne, siis on meil vaja kaaluda riigikogu valimistel noortelt valimisõiguse äravõtmist – ilmselgelt on tegu julgeolekuohuga. Kes lähtub riigi juhtimises ja valimisotsuste langetamisel banaanist, see on hullem kui viies kolonn.
Banaan on nõme. Nõmedus on halb abimees ja veel halvem mainekujundaja, ehkki riigikogulaste maine võiks olla veel halvem, seal on igasuguseid homoaktiviste, kliimahüsteerikuid, sotse ja globaliste – kes väidetavalt on sinna rahva poolt valitud. Ehk banaan aitab mõned mõistlikumad hääled sellest mülkast eemal hoida, kes teab. Lootus jääb.
EKRE saadikud on tülgastava banaani vastu protesteerinud. Teised hakkavad peagi punaprohvessor banaanile valgevooluse eksamit tegema. Alandagu ennast, kelle mure see. Võtke voolus silgukarbiga tööle kaasa ja näidake banaanile kuulekalt ette. Siis on valija rahul ja kantselei töö ka hästi tehtud.
Tuumasõja ohu kõrval on banaan kohe probleem number kaks. Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ma soovitaksin banaan mustusest tühjaks pigistada ja saata kutsekooli ametit õppima. Odavat ukraina tööjõudu on meil hetkel küllalt, aga kui sõjaõnn pöörab veel ja veel ja veel ja tõõjõud otsustavad lõpuks ikkagi isamaa eest ja vaenlase vastu ja rindele jne, siis on hea, kui on ketsiõmbleja omast käest võtta.
Samas on allakirjutanul ka positiivne programm ja see on strippar Marco Tasane. Vaga vesi, sügav põhi. Ei ole nii, et Marco sobib veel vähem kui banaan. Esiteks, ma olen täiesti kindel, et Marco teenus on kallim ja seega kvaliteetsem. Teiseks olen Õhtulehe vahendusel veendunud, et Marco on arenenud ülakehaga noormees ja omab seega erinevalt banaanist skulptuuriloolist väärtust, meenutades kreeka jumalatest Apollot või kangelastest Odüsseust.
Ei saa ju kuidagi väita et banaani ropp jutt on riigikogulaste mainele kuidagi parem kui Marco harmooniline kehaehitus. Kusjuures ma üldse kahtlen, kas mingi jutt tänapäeval üldse noortele kohale jõuab – funktsionaalne lugemisoskus on nii halb, et ega verbaalsest kõnest ka enam hästi aru ei saada. Samas kui Marco vibutaks korra rusikat, oleks kohe kõik selge.
Pealegi on Marco laulja, ning kui võrrelda igasuguste taukaritega, siis suur artist, kindlasti Onu Bella traditsioonide paljutõotav jätkaja. Mäletan riigikogujaid mingi haleda räppariga ühel pildil, see asi tuleb kohe korda teha. Nublu on katastroof, Marco on päris. Muusikas on üks lihtne reegel, kõik, mis ei ole räpp, on hea, juhul kui ta ei ole mõni taukar.
Banaaniprojektiga tuleb muidugi jätkata, sest liberaalide jaoks on ta ehk ainus hea asi üldse, las lustivad isekeskis. Seda mainekahju on kõigile väga vaja. Aga naisvalijate peale tuleb ka mõelda, kas mina olen siis tõesti ainus kogu riigiaparaadis, kes seisab naiste õiguste eest ja nõuab strippar Marcot?
Lõpuks tahan hajutada veel ühe eelarvamuse, ei ole nii, et kui riigikoguja teeb õiget eesti asja, siis on tal maine hea. Proovi mingit eesti asja ajada, kohe oled putinist ja värdjas ja ajakirjandus valab su solgiga üle. Proovi olla sõja ja relvatöösturite vastu, küll sa siis näed. Pärast Vabadussõda oli riigikogus lisaks sotsidele ka ausaid eestlasi, kes neid aga enam mäletab?
Nõukogude Eestist ei tule teha haledat televäljaheidet, meil on vaja telesarja eestimeelsetest riigikogujatest kahe maailmasõja vahel, mõtlen esimest ja teist sõda, peaosas mõistagi Marco Tasane. Telekat võibolla veel vaadatakse ja kui ka ei vaadata, ikka parem kui see kommunist banaan. Siis peaks olema korras, nii maine kui üldse kõik. Veel parem riigikogu mainele on aga see, kui valida Toompeale Sven Sildnik, siis on asi täiesti kindel. Vali paberil, vali elu!
Sisepaguluses 23.11.2024