“Vaatasin just otseülekannet Portlandi vägivaldsetest anaalrahutustest ja ei märganud veerand tunni jooksul ühtki veenvat mõrva, nõrk, olukord Pärnus on palju hullem. Edasijõudnud jalakäijana võin kinnitada, et liiklemine meie kõnniteedel on juba aastaid olnud elu- ja plahvatusohtlik. Sinu vaimset ja füüsilist tervist rünnatakse igal hetkel.
Esiteks motoriseeritud tõbraste jõugud ja neid toetavad enesetapjalikud üksiküritajad. Elektrimootoriga ohtlike vahendeid, mis meenutavad välimuselt mootorrattaid, mopeede, jalgrattaid või tõukerattaid, kohtab igal kõnniteel. Pahatihti sõidavad need lojused mitte ainult kahe- või kolmekaupa kõrvuti, kus rohkem ruumi, näeb neid ka neljakaupa kõrvuti laiutamas.
Elektriterroristid rikuvad kõiki teadaolevaid liikluseeskirju ja elementaarseid ohutusnõudeid, lisaks tekitavad nad helireostust kaasaskantavate räpivõimendite abil, ning loovad avalikus ruumis ebaterve õhkkonna. Lisaks ei ole nad poolkurtidena võimelised reguleerima välistele ärritajatele ja ohusignaalidele.
Elektriterroristid on väga sageli noored ja lollid või siis vanadusest nõdrad, ühelgi juhul ei näi neil olevat piisavalt juhtimiskogemust ega tervet mõistust. Parim, mis nendega võib juhtuda, on see, et kiirabi viib nad luumurruga minema ja õhk saab korraks puhtam. Ohtrad traumad ei ole olukorda aga kuigivõrd normaliseerinud.
Pärnus on kõnniteed, jalakäijate teed, kergliiklusteed ja muud sarnased üldjuhul kitsad, mõned uuemad jupid välja arvatud, ja juba sel põhjusel pole neid võimalik jagada jalakäijate ja jalgratturite radadeks. Sildade all ja pimedates kurvides, kus inimesi on surma saanud, on märgistus siiski olemas.
Kui palju sellest kinni peetakse, on iseasi, vanal sillal teatri juures on korduva märgistusega keelatud sõita ratastega jalakäijate poolel, minge korra üle ja võite üle lugeda mitu tõbrast te jalakäijate poolel kohtate, üle kuue ehk mitte. Üle päeva leian silla jalakäijate poolele pargitud renditõukeratta.
Eraldi kategooria on poolearulised jalgratturid, kes peavad ilmtingimata sõidu ajal mobiili andmevoogudesse sukeldudes pimesi ühest teeservast teise kakerdama. Turistidest jallgratturid, kes otsustavad just kõige tihedama liiklusega rajal sõitma õppida, tunned ära laenurattast ja hirmukisast – keera kohe teelt välja, parem maanduda jõemudas kui kabelis.
Vähemaks on jäänud lüksrasse riietatud ja profivarustusega seksuaalselt frustreeritud kontoripsühhopaate, kes üritavad rahvamasside kiuste kiiruses mototerroristidega võistelda. Ei tea, kas lahenduseks on südar või terve mõistus, mis on nad linnast välja juhtinud. Midagi on läinud ka paremaks.
Bioloogilise relva hulka liigitan ma ka põhjamaiste turistide karjad, kes ürglooduse kutset ja põhjapõtrade üllast eeskuju järgides ühest joomakohast teise või ei tea kuhu vaaruvad. See siin ei ole liikluseeskirjadest ja teemärgistusest rääkimise koht, siin võtab kõiki otsuseid vastu ilmeksimatu sisalikuaju, kõik sotsiaalsed konstruktsioonid on kohatud ja asjatud.
Ka lapsevankritega nooremade grupeerinud on eluohtlikud. Ega väikese lapse kõrvalt pidutsemine ei ole lihtne, selle kõrvalt jõuab vaevalt ise käru najal edasi liikuda. Sisuliselt järelvalveta alla kaheaastased lapsed sooritavad aga kärude vahelt ootamatuid väljasööste elektriseeritud ja kondiaurul töötavate rataste vahele. Kaod elavjõus on siiski ootamatult väikesed.
Lisame siia veel kaootilised sagivad noorrulajate või rulluisutajate banded ja isikud ratastega suuskadel, kes endale keppidega laias kaares hoogu andes sul silma peast võivad torgata. Plahvatusohtlikus kõnnitee olukorras ei tohiks jalgrattur kunagi kella helistada – penskarite ja noorukite kambad tormavad paanikas igaüks ise suunas ja õnnetus ongi käes.
Siiski ei ole kõik seltskonnad võrdselt ohtlikud, joodikud istuvad vaguralt kas põõsastes või pinkidel ja ei sega kedagi. Kalurid võivad muidugi ka kõige kitsamal jõeäärel rajal istutada ennast keset teed, aga nad vähemalt ei rabele, üldiselt on ka kalurid väga turvaline kontingent, kes esimesel võimalusel kolib kurguauguni kõrkjatesse.
Kiita tuleb ka seksualiste, kes joodikute kombel kuskil vaikselt nahistavad, asfaldil lamamas olen näinud ainult ühte seljakotituristi, kes oli endale mugavasse kohta puu alla ja tänavalaterna paistele pesa pununud ja toimetas oma arvutiasju magamiskotis tee jalakäijate poolel. Ilmselt oli Kuldse Kodu arhitektuuri ja Lapini skulptuuride nautimisest väsinud.
Kui enamus riskirühmi on ohtlikud ainult liikluses, siis laenatud tõukerattaid keset teed jätvad kaabakad on mõrvarlikud ka pärast seda, kui nad oma sõidu on lõpetanud. Minu kogemuse kohaselt enam kui pooled tõukerattad jäetakse teele liikumist takistama. Neid, kes oma junni tee kõrvale või tee äärde pargivad, on vähemus.
Pimedasse nurgatagusesse jäetud kolm tõukeratast keset teed hunnikus võivad su sandiks teha. Kõnniteede tõukeratastega mineerimine on lihtsalt lahendatav, kes laenas, kes jättis, kõik on teada, nad ju maksavad üle äpi – pole midagi lihtsamat kui lisada trahviäpp kõigile elektriterrorismi vahendite laenutajatele.
Kui näen junni liiklust takistamas, teen pildi, laen pildi äppi ja saan poole trahviraha omale, riik on õnnelik ja ka olukorra kontrolli alla saamiseks on vaja ainult valitsuse otsust – ilma trahviäpita neid ohtlikke vidinaid lennutada ei tohi. Pole vaja mingeid ametnikke ega politseinikke, tehisintellekt teeb asja ära.
Meie e-tiigrist riik võiks ikka olla elektriterroristide ja teede mineerijate suhtes natuke innovatiivsem. Kui koolis ei saa kirjutamist ja lugemist selgeks, on see veel kuidagi mõistetav, aga vasakul ja paremal käel võiks gümnaasiumi ja kõrgharidusega isik siiski vahet teha.
Liikudes kergteedel, näen ma väga suuri puudujääke just hariduse selles osas. Loodan väga, et uus suur kõrgepalgaline ja piisava pangakogemusega haridus- ja noorteameti juht suudab siin ehk midagi ära teha.”
24.07.2020
Sanga talus, vahetus kontaktis vaenulike loodusjõududega
