Uue valitsuse geniaalsel juhtimisel uppus Männiku karjääri naiskodanik ja keegi P. Laos, hämmastav kokkusattumus, samuti naine, sai teise lapse. Vaene maimuke toetusi ilmselt ei saa, aga mis peamine – Punasel väljakul pani ennast fossiilselt põlema keegi kliimakatastroofi kaassüüdlane, rahu tema põrmule. Kui teie kavatsete ennast protestiks J. Ligi retoorika vastu maha põletada, siis kooskõlastage leegitsemine Y. Alenderiga ja kasutage endaroimaks ökoloogilist olümpiatuld, see oli vihje.
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele meeldiks J. Ligi retoorika või Y. Alender, või midagi, mis seostub selle haige kamariljaga. Jääb vägisi mulje, et mitte keegi ei ole mitte kunagi koalitsiooniparteide poolt valinud. Parema meelega jätkaksin ma kas Pariisi multikultuurse olümpia või O. Tänaku teemadel, aga millegipärast ei huvita. Tühisuste tühisus.
Seepärast jagan teiega hoopis ühte kultuurielamust. Juhtusin lugema raamatut, mis on raamat. Teose autoriks on varalahkunud Keskerakonna liige Vello Lattik ning pealkirjaks “Valitud publitsistikat” (Tallinn, Eesti Raamat, 1985, 192 lehekülge). Eriti koleda kaanepildiga.
Käesolevaga tahan kiita bussijaamadesse püstitatud raamaturiiuleid, kuhu võib viia kasutatud ja kasutu kirjanduse ühelt poolt ja teiselt poolt bussisõidule loterii korras midagi lugemiseks kaasa võtta. Püstitatud, mõeldud, tehtud, loetud. Taas tuleb tõdeda, et eelmise okupatsiooni kirjanduse ja publitsistika tase oli hämmastavalt hea, mitte ainult Mati Unt, ka Vello Lattik, keda ilmselt keegi lugenud ei olegi. Mitte et Unti oleks.
Lugemiselamust võiks võrrelda Äripäeva nautimisega ennemuistsel aal, kui sai veel reklaamikontoris töötatud, tervitan muistseid kolleege jne. See oli väga ammu, kontoritesse telliti veel paberlehti ja Äripäev oli ainus, mis ei ajanud lausa raevu. Põhjuseks see, et seal ei kirjutatud Eurovisionist, taliolümpiast, mingitest eitedest. Globalistide propaganda oli päris hästi varjatud ja majandusest ei saanud ma lihtsalt aru.
Ma ei saa lugeda lehti, kus kirjutatakse J. Ligist, Y. Alenderist ja kõigele lisaks antakse mainitutele ka sõna, ajul hakkab valus. Kuskil on piir ja sellest piirist on ligide ja alenderitega ammu üle mindud, inimlikkus on jalge alla tallatud, sõnavabadus kui selline pilastatud ja lugejatele mängleva künismiga näkku sülitatud. Tra ma ei või.
Kus on väljapääs? Mitte lugeda lehti, mitte suhelda inimestega, kes loevad lehti ja lisaks Piiblile uurida Vello Lattiku ja teiste ammuunustatud meistrite loomingut. Just nimelt meistrite, mitte idiootide, susserdajate, klounide, värdjate ja limukate ja raiskade armetuid käkke, mida tänapäeva kirjandus ja publitsistika meile pakub. Kui ei oska kirjutada, siis ära kirjuta, õpi lugema ja tutvu Vello Lattiku pärandiga.
Milles seisneb pärand? Lattik on meile jätnud kuus romaani ja eelpoolmainitud esseede kogu. Soovitan alati alustada tundmatu autoriga tutvumist esseede kogust. Essees ei ole võimalik valetada, see tähendab, et publitsistlik vorm eeldab nii sisu kui vormi ja on oluliselt lühem kui romaan või novell. Kas väga halvad kirjanikud, nagu näiteks B. Cartland või S. Mikser on kirjutanud mõne hiilgava essee? Või vähemalt loetava essee? Tänan, ei.
Närviline lugeja juba niheleb: ei taha Cartlandi, tahan Lattikut, mis sa lobised, olin just raamatukokku minemas, milleks keerutada, anna tuld. Esimene lugu, mida lugesin oli “Trepimäe lahing”, sellega raamat algab, jutt on osa tsüklist “Olla mees meeste seas” – eks ole suurepärased pealkirjad!
Trepimägi asub militaarse ajalooga Võrtsjärve ääres, kaunist veekogust lõuna pool pidas Saksa XXVIII armeekorpus tõrjelahinguid suures ülekaalus oleva 3. Balti rinde vägede vastu, et II armeekorpus saaks taanduda Lätimaale. Lattik asub otsustavalt patsifistlikule positsioonile ja mõistab Trepimäe lahingu otsustavalt hukka.
Lahing toimus kuuskümmend aastat tagasi ja selle verise episoodi korraldas grupp purjus alaealisi, kes otsustasid vallutada pioneerilaagri ja peksid sellel eesmärgil ja ka lihtsalt niisama läbi hulga kaineid ja täiskasvanud meeskodanikke. Lugu põhineb kohtumaterjalidel ja on igati lahe lugemine.
Tänase sõjahulluse, BLM-i märatsushoogude ja antifa-terrori ajastul on väga kosutav lugeda esseed, milles mõistetakse sõjardid ja vägivallatsejad otseselt hukka. Tänapäeva kirjanikud ei ole selleks võimelised. Edaspidi toob autor välja noorkurjategijate hingeelu, tsiteerides nende kirjutisi, mis ta lasi kirjutada koloonias ümber kasvatatavaid pätte õpetades. Ehe materjal, puhas kuld.
Kurjategijate psühholoogia uuringud on väga huvitavad, kuid ka järgmine essee “Üks rubla” on fantastiline materjal. Lattik toob konkreetseid numbreid, kui palju peab erinevaid töid tegama, et teenida ühte rubla ja mida saab ühe rubla eest osta. Kui ma õigesti mäletan, siis 1 euro on 15 krooni ja 1 kroon 10 rubla. Lattik toetub faktidele, faktid on järgmised.
Mida sai kaheksakümnendate stagneerunud nõukogude Eestis ühe rubla eest? Pool kilo liha, 2 kinopiletit, 4 pakki sigarette, 6 pakki tubakatoodet “Priima”, 4 pudelit õlut, 5 plombiirijäätist, 4 pudelit piima, 4 lõunat (a la 0,5 suppi ja vorstivõileib), kohvikus manustada 2 kohvi, 2 kooki ja paki sigarette “Tallinn”, osta pudeli puuviljaveini, mis ilmselt oli saast või 100g konjakit (tegelikult lõunaosariikide brändit), 3 piletit spordivõistlustele, 1 teatripileti, 300g kompvekke “Tiina” mis olid omal ajal täielik tase. Omalt poolt lisan veel 50 ajalehte või 100 toosi tikke.
Väga huvitav ja õpetlik materjal, mitte mingi üldsõnaline jura, kus lause algus ja lõpp ei lähe kokku ja mille mõtet on üldse võimatu hoomata nagu tänastel lehelugudel. Vanad ajad tulevad meelde, ja kellel ei tule, sellel hakkab fantaasia tööle. Vaat kuidas inimesed elasid! Ajad muutuvad, hirmsasti muutuvad, ilmselt läheb veel palju halvemaks.
Kuid asetame need numbrid konteksti. Mida tuli teha, et teenida see rubla, mille eest sai 150 euro väärtuses alatult valetavaid ajalehti? Ma tõesti ei tea, mis ajaleht täna maksab, oletan, et kolmeka. Aastate eest oli veel 2,5, aga ei ole enam ammu vaja läinud. Rubla teenimiseks pidi arst läbi vaatama 5 haiget, müüja ulatama üle leti tonni leiba, taksojuht sõiduautoga “Volga” 3 tundi ringi uhama ja tööline laadima vagunisse 4 tonni telliseid, 90 rublase kuupalgaga kontoriametnik pidi aga 1 rubla treenimiseks kella 8.00 kuni 10.30 niisama vahtima ja kannatama, sest Feispukki veel ei olnud.
Asi klaar, Sven Sildnik tuleb valida riigikokku, sest ta on huvitavaid raamatuid lugenud ja teab, et kui raipekari edasi laamendab, siis pole meil varsti enam ka tõe- ja käteväänamise keskkonda Feispukk ega üldse mitte midagi ja hindu hakatakse arvestama ning palka maksma kukkuvates pommides. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Keegi ei tea, kus 27.07.2024